Tuhat kilomeetrit itta!: 2013

19. november, aasta 2012 - ilm on külm ning talviselt tuuline - on vaid aja küsimus, millal tuleb maha esimene lumi. Põlise pimeda aja vihkajana on mul esimest korda elus talve tulekust täiesti savi, sest istun homme kell 13.20 Tallinn-Moskva lennukile ning sõidan kuuks ajaks Metropoli, millesse nagu hiljem selgub, armun hetkega.
Just selline flash-back on minu silme eest läbi käinud kümneid ja kümneid kordi, sest täpselt aasta aega tagasi võtsin säherduse teekonna ette - piltlikult öeldes hüppasin pea ees vette seal, kus ma tavaliselt varvastki sisse kasta poleks julgenud. Minu kaasvõitleja ristis paar päeva hiljem selle projekti nimega ''Kaks kanget, üle 190cm pikka Venemaal''. Tuleb tunnistada, et sportlikust huvist tavalise reisiblogiga alustades, avastasin enda jaoks lõplikult sõnade ritta seadmise võlu ja sellepärast võtan nüüd, täpselt aasta aega hiljem, kui alustasin seda uskumatult valgustavat ning silmiavardavat reisi, ette uue postituse kirjutamise. Rääkisin piisavalt oma eelnevates sissekannetes Moskvast, kõigest, mida seal nägin ja miks ma seal üldse käisin. Kui sulle jäi väheseks, siis leiad info eelnevatest postitustest. Nüüd, kui olen kahjuks lahkunud töökohalt, mille jaoks ma üldse tuhat kilomeetrit itta suundusin, tahan kirja panna mõned tagasihoidlikud mõtted, milline on minu elu peale eneseavastusretke ning mida olen selle ajaga õppinud.

Olgugi, et töö, mida Moskvas tegime polnud minu jaoks mitte midagi uut, siis väljakutse, mis kaasnes totaalselt teistsuguses kultuuris opereerides, oli algselt hirmutav, kuid aja arenedes sama paeluv nagu minu lemmik filmide süžee. Suunduda itta, et näha päikeseloojangut on sama mõttetu tegevus nagu lamamistoolide ritta seadmine Titanicul. Seega algusest peale pidi sellest reisist tulema midagi enamat, kui lihtsalt tööalaste kogemuste ammutamine - aasta aega hiljem on rõõm tõdeda, et täpselt nii läkski. Ma saan aru, et inimesed käivad tööl Soomes, Rootsis, Norras ja kindlasti ka mujal ning juba see on nende jaoks midagi väga uut, sest sellega kaasneb vastutus, distsipliin ja muu säärane, millest võib vanaema juures Verioral elades tavaliselt mööda hiilida. Moskva oli minu jaoks aga täiesti teine ooper, sest lootsin sealt leida enesekindluse, julguse, kõneosavuse, isikupära - iseloomujooned, mis on elus palju tähtsamad, kui oskus ladina keele verbe pöörata või Harvardi diplom. Ma ei saa õelda, et need kõik asjad ka endas leidsin, aga võin julgelt väita, et leidsin vähemalt nende alged.

''Betoonile külvatud seemned ei hakka idanema, need peavad sattuma viljarikkasse mulda''

''Kas selleks pidi tõesti sellise reisi ette võtma, et sellest aru saada?'' Ei pidanud, aga meil kõigil on oma nägemus asjadest ja tuleb tunnistada, et aja kulgedes, sai mulle aina rohkem selgeks, mida sinna Moskvasse tegelikult otsima olin läinud. Reisimine ning teiste kultuuride ja keelte tundma õppimine on midagi, mida peaks ihaldama iga inimese hing. Raha teeb meid rikkaks, aga maailma avastamine jõukaks. Selleks, et saada rikkaks, tuleb enne saada jõukaks. Tegelikult saan ma aru, et inimesi ei huvita filosoofia ega psühholoogia, nad tahavad näpunäiteid, mida nad saaksid kohe kasutada. Minu loo näide on see, et me kõik peaksime tahtma kogeda midagi enamat. Tehke midagi, mis asub väga kaugel teie mugavustsoonist, ärge mõelge, et küll tuleb millalgi aeg, kui olete selleks valmis - tehke midagi juba täna.

''The road of someday leads to the town of nowhere.'' - Anthony Robbins

Minu jaoks kõige tähendusrikkam õppetund, mille sain selle kuu aja jooksul on see, et iga enesele antud lubaduse murdmine lahutab ühe punkti sinu enesekindlusest. Mina andsin endale pärast Eestisse tagasi tulekut lubaduse, et ma jätkan kirjutamisega. Alates sellest hetkest olen korduvalt otsinud võimalust, et oma sissekanneteks pädevat teemat ning inspiratsiooni leida - kuni tänaseni asjatult. Igal juhul töötan hetkel kõrgematel sagedustel, kui kunagi varem, ja püüan leida sisukat teemat, mida kajastada - mõned ideed on - aeg näitab, kas need ka materialiseeruvad.

PS! Suurimad kummardused lähevad veelkord kõikidele inimestele, tänu kellele see reis võimalikuks sai!

''Whatever you fail to use, you lose.'' - Anthony Robbins

Tänaseks on koju tulekust möödunud juba viisteist nädalat ning mõtted on saanud piisavalt selgineda. Juba pikemat aega olen otsinud võimalust oma viimase "Moskva-kogemuse" postituse kirjutamiseks, kuid siiani polnud aeg selle jaoks veel piisavalt küps. 20. november oli päev, kui asusin Estonian Airi lennukis istekohal 17D, teele Moskva poole, et seal üks suur kogemusterohke peatükk oma eluloo raamatusse kirjutada - mäletan seda päeva nagu see oleks olnud eile, ometi on sellest märkamatult möödunud juba rohkem kui neli ja pool kuud. Lennukis imeilusat päikest nautides, mõtlesin sellele, mis mind ees ootab ja proovisin endale ette kujutada, millised näevad välja Moskva tänavad, metroojaamad, turismiatraktsioonid ja otseloomulikult Nikolai-nimeline baar. Tuleb tunnistada, et kohale jõudes valdas mind ülim ootusärevus ja ma olin elevil nagu harju-keskmine solaariumibroiler pärast uue sarja Australian Goldi kreemide ilmumist. Kuid kokkuvõttes sain ma rohkem, kui oodata oskasin - otseloomulikult positiivses mõttes. Esimesed emotsioonid Belorusski vaksalist kesklinna poole suunduvat teed mööda kulgedes olid ehmatavad - vaksalisse vastu tulnud Tony liikus ees nagu karja juht ja mina tolknesin oma 20 kilost kohvrit järele lohistades paar sammu taga pool nagu New Yorki eksinud redneck. Minu pilku püüdsid ainult kõrgustesse küündivad hooned, vastu tulevad glamuursed naised ja säravaid ning läikivaid autosi paksult täis pargitud tänavaääred. Nüüd selle peale tagasi mõeldes ei tundu see midagi nii eriline, sest see kõik muutus selle kuu ajaga nii koduseks. Kõige hämmastavam selle asja juures ongi fakt, et Moskva muutus koduseks ühele Pelgulinna sünnitusmajas ilmavalgust näinud keskmisele eestlasele, kellele vanemad tüüpiliste Nõukogude ajast rõhutud inimestena olid püüdnud selle riigi kohta ainult negatiivset pilti maalida. Samas seda teeb ju ka avalik meedia ja just avaliku meedia peale, mitte oma vanemate peale olen ma pahane, et ka tänapäevases jube läänemeelses Eestis seda tehakse. Tulles tagasi selle juurde, et kuu ajaga suutsin ma kohaneda 12 miljoni elanikuga Metropolis - Moskvas, mitte kõikide võimaluste maal USAs, siis see on paratamatult üks parimaid emotsioone mida siiani mäletada. Pole mõtet mööda vaadata faktist, et sinna minek tundus algselt hullumeelse ideena, kuid tahtmist täis ja lootuses midagi suuremat oma elus korda saata ei kahelnud ma selles hetkekski. Tegin Moskvas olles kuu aja jooksul 15 postitust - mõni neist parem, mõni halvem, üks lühem ja teine sisutihedam, kuid arvan, et sain oma elu-olu kirjeldamisega hakkama ning just sellepärast ei hakka ma Moskva kohta enam midagi kirjutama.

Tänaseks on Tallinna Bar-Buffeé Nikolay nimeline kohvik avatud olnud 5 nädalat ja vaatamata mõningatele siiamaani kestvatele sünnitusvaludele, hakkab asi siiski normaalset rütmi saavutama. Kõik on läinud käima kiiremini, kui keegi arvatagi oskas ja vahepeal käib rahvast vaata, et liigagi palju. Töö on põnev ja huvitav ning otseloomulikult ei puudu ka erinevad positiivsed ja negatiivsed kokkupuuted klientidega, samuti on toimunud vahejuhtum, kus saime kaebuse ja avaliku järelpärimise selle kohta, miks kohviku nimi ei ole kirjutatud eesti keeles (kujutad sa ette silti Gonsiori 10 asuva hoone peale: Baar-Puhvet Nikolay?). Samas on endiselt nii värskelt meeles kõik see, mis toimus 1000 kilomeetrit ida pool. Paratamatult kipun võrdlema oma peas paljusid asju sellega, kuidas seal asjad käisid ja sellest tulenevalt elan endiselt oma Moskva mälestustes. Rõõm oli neid enne avamist siin näha, käia nendega ringi oma kodukohas, näidata ja tutvustada hooneid, poode ja erinevaid kombeid ning näha nende silmis erinevaid emotsioone. Õigu poolest käis töötajatest siin ainult Petja, see samune, kes meie koolitamisega seal kõige rohkem tegeles ja kellega ma oma viimastel päevadel Swedish House Mafia ''One Last Tour-i'' üritust Stadium LIVE Clubis väisasin. Tuleb tunnistada, et äärmiselt raske on millestki kirjutada, kui pole selliseid vahetuid emotsioone ja uusi kogemusi, kui seda oli Venemaal - ilmselt sellepärast läks viimase postituse kirjutamisega ka nii kaua aega, kuid mul lihtsalt oli tunne, et pole seda peatükki veel lõplikult kokku võtnud. Veel kord tahaksin tänada kõiki, keda huvitasid need läbi huumoriprisma kirjutatud postitused, kes mõtlesid kaasa ja proovisid ette kujutada seda elu seal Venemaa Washingtonis ja kõige rohkem neid, kes kannatamatult uusi postitusi ootasid. Olen endiselt meelestatud positiivselt selle suhtes, et varsti on mul jälle võimalik kogeda midagi sellist, millest kirjutades satun eufooriasse ja sulg hakkab jooksma nagu Shakespeare'l. Otseloomulikult tahan tänada ka Tonyt, kelle eeskujul üldse blogi pidama hakkasin ja samuti seda õnnelikku juhust, et koos korvpalli kaudu tekkinud tere-tuttavaga Moskvasse sattusime ja koos oma ellu peatükki nimega ''Kaks kanget 190cm pikka mehehakatist Venemaal'' kirjutama hakkasime. Nüüdseks palju targema ja elukogenumana võib öelda, et elus pole juhuseid, see kõik juhtus põhjusega ja ma ei jõua ära oodata, milliseks see teekond kujuneb!

Neli ja pool kuud hiljem, kui mu vene keel on saavutanud taseme, millest koolis vene keele tundides aknast välja vaadates või mingi muu lollusega tegeledes ei oleks osanud unistadagi, võin uhkusega öelda - ma kordaksin seda kõike veel korra ja veel suurema naudinguga. Areneda on veel kõvasti ja nüüd võin tõdeda, et tõepoolest elu kõige põnevamad sündmused ja kogemused juhtuvad väljaspool sinu mugavustsooni.

Bar-Buffeé Nikolay Facebookis: https://www.facebook.com/pages/Bar-Buffe%C3%A9-Nikolay/509448705764071