Muusika minu sees

19. november, aasta 2012 - ilm on külm ning talviselt tuuline - on vaid aja küsimus, millal tuleb maha esimene lumi. Põlise pimeda aja vihkajana on mul esimest korda elus talve tulekust täiesti savi, sest istun homme kell 13.20 Tallinn-Moskva lennukile ning sõidan kuuks ajaks Metropoli, millesse nagu hiljem selgub, armun hetkega.
Just selline flash-back on minu silme eest läbi käinud kümneid ja kümneid kordi, sest täpselt aasta aega tagasi võtsin säherduse teekonna ette - piltlikult öeldes hüppasin pea ees vette seal, kus ma tavaliselt varvastki sisse kasta poleks julgenud. Minu kaasvõitleja ristis paar päeva hiljem selle projekti nimega ''Kaks kanget, üle 190cm pikka Venemaal''. Tuleb tunnistada, et sportlikust huvist tavalise reisiblogiga alustades, avastasin enda jaoks lõplikult sõnade ritta seadmise võlu ja sellepärast võtan nüüd, täpselt aasta aega hiljem, kui alustasin seda uskumatult valgustavat ning silmiavardavat reisi, ette uue postituse kirjutamise. Rääkisin piisavalt oma eelnevates sissekannetes Moskvast, kõigest, mida seal nägin ja miks ma seal üldse käisin. Kui sulle jäi väheseks, siis leiad info eelnevatest postitustest. Nüüd, kui olen kahjuks lahkunud töökohalt, mille jaoks ma üldse tuhat kilomeetrit itta suundusin, tahan kirja panna mõned tagasihoidlikud mõtted, milline on minu elu peale eneseavastusretke ning mida olen selle ajaga õppinud.

Olgugi, et töö, mida Moskvas tegime polnud minu jaoks mitte midagi uut, siis väljakutse, mis kaasnes totaalselt teistsuguses kultuuris opereerides, oli algselt hirmutav, kuid aja arenedes sama paeluv nagu minu lemmik filmide süžee. Suunduda itta, et näha päikeseloojangut on sama mõttetu tegevus nagu lamamistoolide ritta seadmine Titanicul. Seega algusest peale pidi sellest reisist tulema midagi enamat, kui lihtsalt tööalaste kogemuste ammutamine - aasta aega hiljem on rõõm tõdeda, et täpselt nii läkski. Ma saan aru, et inimesed käivad tööl Soomes, Rootsis, Norras ja kindlasti ka mujal ning juba see on nende jaoks midagi väga uut, sest sellega kaasneb vastutus, distsipliin ja muu säärane, millest võib vanaema juures Verioral elades tavaliselt mööda hiilida. Moskva oli minu jaoks aga täiesti teine ooper, sest lootsin sealt leida enesekindluse, julguse, kõneosavuse, isikupära - iseloomujooned, mis on elus palju tähtsamad, kui oskus ladina keele verbe pöörata või Harvardi diplom. Ma ei saa õelda, et need kõik asjad ka endas leidsin, aga võin julgelt väita, et leidsin vähemalt nende alged. 

''Betoonile külvatud seemned ei hakka idanema, need peavad sattuma viljarikkasse mulda''

''Kas selleks pidi tõesti sellise reisi ette võtma, et sellest aru saada?'' Ei pidanud, aga meil kõigil on oma nägemus asjadest ja tuleb tunnistada, et aja kulgedes, sai mulle aina rohkem selgeks, mida sinna Moskvasse tegelikult otsima olin läinud. Reisimine ning teiste kultuuride ja keelte tundma õppimine on midagi, mida peaks ihaldama iga inimese hing. Raha teeb meid rikkaks, aga maailma avastamine jõukaks. Selleks, et saada rikkaks, tuleb enne saada jõukaks. Tegelikult saan ma aru, et inimesi ei huvita filosoofia ega psühholoogia, nad tahavad näpunäiteid, mida nad saaksid kohe kasutada. Minu loo näide on see, et me kõik peaksime tahtma kogeda midagi enamat. Tehke midagi, mis asub väga kaugel teie mugavustsoonist, ärge mõelge, et küll tuleb millalgi aeg, kui olete selleks valmis - tehke midagi juba täna.

''The road of someday leads to the town of nowhere.'' - Anthony Robbins

Minu jaoks kõige tähendusrikkam õppetund, mille sain selle kuu aja jooksul on see, et iga enesele antud lubaduse murdmine lahutab ühe punkti sinu enesekindlusest. Mina andsin endale pärast Eestisse tagasi tulekut lubaduse, et ma jätkan kirjutamisega. Alates sellest hetkest olen korduvalt otsinud võimalust, et oma sissekanneteks pädevat teemat ning inspiratsiooni leida - kuni tänaseni asjatult. Igal juhul töötan hetkel kõrgematel sagedustel, kui kunagi varem, ja püüan leida sisukat teemat, mida kajastada - mõned ideed on - aeg näitab, kas need ka materialiseeruvad.

PS! Suurimad kummardused lähevad veelkord kõikidele inimestele, tänu kellele see reis võimalikuks sai!

''Whatever you fail to use, you lose.'' - Anthony Robbins

Moskva kogemuse kokkuvõte ja viis esimest nädalat Tallinna Bar-Buffeé Nikolays!

Tänaseks on koju tulekust möödunud juba viisteist nädalat ning mõtted on saanud piisavalt selgineda. Juba pikemat aega olen otsinud võimalust oma viimase "Moskva-kogemuse" postituse kirjutamiseks, kuid siiani polnud aeg selle jaoks veel piisavalt küps. 20. november oli päev, kui asusin Estonian Airi lennukis istekohal 17D, teele Moskva poole, et seal üks suur kogemusterohke peatükk oma eluloo raamatusse kirjutada - mäletan seda päeva nagu see oleks olnud eile, ometi on sellest märkamatult möödunud juba rohkem kui neli ja pool kuud. Lennukis imeilusat päikest nautides, mõtlesin sellele, mis mind ees ootab ja proovisin endale ette kujutada, millised näevad välja Moskva tänavad, metroojaamad, turismiatraktsioonid ja otseloomulikult Nikolai-nimeline baar. Tuleb tunnistada, et kohale jõudes valdas mind ülim ootusärevus ja ma olin elevil nagu harju-keskmine solaariumibroiler pärast uue sarja Australian Goldi kreemide ilmumist. Kuid kokkuvõttes sain ma rohkem, kui oodata oskasin - otseloomulikult positiivses mõttes. Esimesed emotsioonid Belorusski vaksalist kesklinna poole suunduvat teed mööda kulgedes olid ehmatavad - vaksalisse vastu tulnud Tony liikus ees nagu karja juht ja mina tolknesin oma 20 kilost kohvrit järele lohistades paar sammu taga pool nagu New Yorki eksinud redneck. Minu pilku püüdsid ainult kõrgustesse küündivad hooned, vastu tulevad glamuursed naised ja säravaid ning läikivaid autosi paksult täis pargitud tänavaääred. Nüüd selle peale tagasi mõeldes ei tundu see midagi nii eriline, sest see kõik muutus selle kuu ajaga nii koduseks. Kõige hämmastavam selle asja juures ongi fakt, et Moskva muutus koduseks ühele Pelgulinna sünnitusmajas ilmavalgust näinud keskmisele eestlasele, kellele vanemad tüüpiliste Nõukogude ajast rõhutud inimestena olid püüdnud selle riigi kohta ainult negatiivset pilti maalida. Samas seda teeb ju ka avalik meedia ja just avaliku meedia peale, mitte oma vanemate peale olen ma pahane, et ka tänapäevases jube läänemeelses Eestis seda tehakse. Tulles tagasi selle juurde, et kuu ajaga suutsin ma kohaneda 12 miljoni elanikuga Metropolis - Moskvas, mitte kõikide võimaluste maal USAs, siis see on paratamatult üks parimaid emotsioone mida siiani mäletada. Pole mõtet mööda vaadata faktist, et sinna minek tundus algselt hullumeelse ideena, kuid tahtmist täis ja lootuses midagi suuremat oma elus korda saata ei kahelnud ma selles hetkekski. Tegin Moskvas olles kuu aja jooksul 15 postitust - mõni neist parem, mõni halvem, üks lühem ja teine sisutihedam, kuid arvan, et sain oma elu-olu kirjeldamisega hakkama ning just sellepärast ei hakka ma Moskva kohta enam midagi kirjutama.

Tänaseks on Tallinna Bar-Buffeé Nikolay nimeline kohvik avatud olnud 5 nädalat ja vaatamata mõningatele siiamaani kestvatele sünnitusvaludele, hakkab asi siiski normaalset rütmi saavutama. Kõik on läinud käima kiiremini, kui keegi arvatagi oskas ja vahepeal käib rahvast vaata, et liigagi palju. Töö on põnev ja huvitav ning otseloomulikult ei puudu ka erinevad positiivsed ja negatiivsed kokkupuuted klientidega, samuti on toimunud vahejuhtum, kus saime kaebuse ja avaliku järelpärimise selle kohta, miks kohviku nimi ei ole kirjutatud eesti keeles (kujutad sa ette silti Gonsiori 10 asuva hoone peale: Baar-Puhvet Nikolay?). Samas on endiselt nii värskelt meeles kõik see, mis toimus 1000 kilomeetrit ida pool. Paratamatult kipun võrdlema oma peas paljusid asju sellega, kuidas seal asjad käisid ja sellest tulenevalt elan endiselt oma Moskva mälestustes. Rõõm oli neid enne avamist siin näha, käia nendega ringi oma kodukohas, näidata ja tutvustada hooneid, poode ja erinevaid kombeid ning näha nende silmis erinevaid emotsioone. Õigu poolest käis töötajatest siin ainult Petja, see samune, kes meie koolitamisega seal kõige rohkem tegeles ja kellega ma oma viimastel päevadel Swedish House Mafia ''One Last Tour-i'' üritust Stadium LIVE Clubis väisasin. Tuleb tunnistada, et äärmiselt raske on millestki kirjutada, kui pole selliseid vahetuid emotsioone ja uusi kogemusi, kui seda oli Venemaal - ilmselt sellepärast läks viimase postituse kirjutamisega ka nii kaua aega, kuid mul lihtsalt oli tunne, et pole seda peatükki veel lõplikult kokku võtnud. Veel kord tahaksin tänada kõiki, keda huvitasid need läbi huumoriprisma kirjutatud postitused, kes mõtlesid kaasa ja proovisid ette kujutada seda elu seal Venemaa Washingtonis ja kõige rohkem neid, kes kannatamatult uusi postitusi ootasid. Olen endiselt meelestatud positiivselt selle suhtes, et varsti on mul jälle võimalik kogeda midagi sellist, millest kirjutades satun eufooriasse ja sulg hakkab jooksma nagu Shakespeare'l. Otseloomulikult tahan tänada ka Tonyt, kelle eeskujul üldse blogi pidama hakkasin ja samuti seda õnnelikku juhust, et koos korvpalli kaudu tekkinud tere-tuttavaga Moskvasse sattusime ja koos oma ellu peatükki nimega ''Kaks kanget 190cm pikka mehehakatist Venemaal'' kirjutama hakkasime. Nüüdseks palju targema ja elukogenumana võib öelda, et elus pole juhuseid, see kõik juhtus põhjusega ja ma ei jõua ära oodata, milliseks see teekond kujuneb!

Neli ja pool kuud hiljem, kui mu vene keel on saavutanud taseme, millest koolis vene keele tundides aknast välja vaadates või mingi muu lollusega tegeledes ei oleks osanud unistadagi, võin uhkusega öelda - ma kordaksin seda kõike veel korra ja veel suurema naudinguga. Areneda on veel kõvasti ja nüüd võin tõdeda, et tõepoolest elu kõige põnevamad sündmused ja kogemused juhtuvad väljaspool sinu mugavustsooni.

Bar-Buffeé Nikolay Facebookis: https://www.facebook.com/pages/Bar-Buffe%C3%A9-Nikolay/509448705764071

                 Swedish House Mafia - One Last Tour @ Stadium LIVE Club

  Tony, Petja ja mina - viimast korda kolmekesi Tverskaja tänava kohviku köögis

                               Bar-Buffeé Nikolay @ Tallinn, Gonsiori 10

                     Pelmeeni-povar ja esimesed ise valmistatud pelmeenid!

28. - 30. päev - Kanjets multifilm!

Viimane nädal on olnud äärmiselt emotsionaalne, sest just siis, kui elu Moskvas muutus eriti magusaks, tuleb koju lennata. Tunnistan, et esimest korda kodust nii kaua eemal olles on kuu aega siiski maksimum, kuid see ei muuda fakti. Mul on isegi natukene hirm Eestisse jõuda, sest to-do list on kasvanud metsikult pikaks, kuid tuleb tõdeda, et ma ei jõua ära oodata, et üha kiiremini sealt listist asju maha kriipsutama saaks hakata. Hetkel lennukis istudes, parimatele Moskva mälestustele mõeldes, head muusikat kuulates ja seda imelist vaadet nautides, käivad mitu korda üle keha külmavärinad - ma leian, et olen saanud väga suure kogemuse võrra rikkamaks ning olen õigel teel. Tänan südamest kõiki, kes on seotud selle projektiga, et kaks kanget, üle 190 pikka maapoissi tundmatus kohas vette visati. Tänan südamest inimesi, kellega kohtusin, kellega kuu aega koos töötasin ning kellega kuu aega koos elasin. Samas kirun põhi- ja keskkooli aegset Siim Mesipuud, kes vene keele tundides tähele ei pannud ja kodus kõige muu, kui õppimisega tegeles. Õppisin selle kuuga rohkem, kui 8 aastaga koolis ja ülikoolis! Olgugi, et poroloon madrats minu ca. 88 kilose keha all vajus iga ööga aina rohkem kokku, oli ikkagi kuradima mõnus selle puust riiuli teisel korral vedeleda. Mis sellest, et Miša norskas mõni öö umbes nii kõvasti, et detsibilli mõõtja oleks tuvastanud inimese kõrva jaoks maksimaalse talutava 156 db'd ; mis sellest, et alguses tuli inimestele lihtsalt kavalalt noogutada ja loota, et nad rohkem midagi ei küsi - see kuu Moskvas oli äraütlemata vinge. Ma jään igatsema neid üüratuid kaubanduskeskuseid, neid kilomeetrite pikkuseid metrootunneleid, lõikavat tuult Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku varjust väljudes, neid ne-offitsialnõi taksosid, 24 tundi lahti olevaid poode ja söögikohti, seda 21. novembril töölt kaasa pakitud kalkuniliha, kes hosteli külmkapi viimasele riiulile puhkama jäi, isegi neid Kõrgostani ja Kasakhztani mongoleid. Kuid kõige rohkem jään igatsema Bar-Bufet Nikolaid, oma kolleege ning seda rohelise valguse linna - Moskva, oled imetlusväärne Metropol, viimaste signaalide kohaselt võid mind võib-olla üsna pea veelkord rõõmustada. Fakt, et surfan oma elu tormitsükloni keskel asuval laineharjal Hawaii Xpressist ostetud kõige suurema, voolujoonelisema ja ilusama surfilauaga, on mulle nüüd kohale jõudnud. Tormitsüklon muutub õige pea orkaaniks ja sellelt laineharjalt ma maha astuda ei kavatse, kuid paratamatult tuleb see kogemusterohke peatükk mu elus nüüd suure-suure ning kullakarva paelaga kinni sõlmida. Iga asja lõpp on millegi uue algus!

PS! Kummardan teie kõigi ees, kes te minu blogil silma peal hoidsite ja mulle kaasa elasite, suured kummardused kõigile, kes kas või ühte postitust lugesid.

до свидания, Москва!
спасибо!

"Ükski tark meremees ei vali tormise ilmaga rannikut"

05:08 mingi suvalise baari aknalaualt avastatud kritseldis

 Dosvidanya Moskva, spasibo!

25. - 27. päev - Swedish House Mafia & "Kapp"

Viimane nädalavahetus siin Moskvas on nüüdseks seljataga ning emotsioonid on endiselt laes. Reedene päev venis nagu ila pärast pudeli Starteri joomist, sest peas oli ainult üks mõte: laupäev, Stadium LIVE Club ja Swedish House Mafia. Peale tööd jäin ruttu magama, et see kaua oodatud päev kiiremini kätte jõuaks. Puhkasin ennast ilusti välja ja vedelesin päeval niisama voodis ning umbes 7 ajal õhtul alustasime hostelis soojendusega. Miša tuli töölt kahe pudeli konjaki ja ananassi mahlaga - mingisugune kohalik metsakohin mitte VSOP (väga-sitt-on-pärast). Mina selliseid kleepuvaid jooke väga ei talu ja võtsin viisakuse pärast mõned klõmmid. 10ks liikusin Tverskaya tänava Nikolaisse ja sealt juba Petja uhiuue läikiva buumeriga mingisse ülišikki baari. Mul on räigelt kahju, et ma kolmapäeval siit linnast lahkuma pean ja nii vähe siinset ööelu näha saan. Selle baari ja seal toimunud programmi kohta ütleks lihtsalt: "Vot eto da!" Topeltrumm ja tšainik tummist musta teed - 900 rubla (vihje: eurodeks teisendamiseks jaga 40ga). Olime seal umbes pool tundi ja selle aja jooksul sain Petja nõusse, et ta ka ikka pidu naudiks, mitte kainet grupijuhti ei mängiks. Viisime auto uuesti Tverskaya tänavale ja sealt taksoga peopaikka. Sisse jõudes oli saal juba kenasti rahvast pungil ja nüüdseks juba 4 aastat pildil olnud 23-aastane venelane Arty küttis täiega. Kõik oli super hästi korraldatud ja peaesineja Swedish House Mafia ajaks oli saal pilgeni täis - arusaadav ka, show oli võimas. Ma muudkui filmisin ja mul kukkus telefon 3 korda maha, kus juures aasta aja jooksul esimest korda. Igal juhul jäin väga rahule ja olgugi, et tegelikult suhteliselt vara lahkusime, oli kõik super. Hostelisse naastes selgus, et siin pidu endiselt elab ja ega minagi mingi mahlamütsist allaandja pole. Järgnev jutt kirjutatakse Siimu Moskvas käigu ajalukku...

Umbes kella 4 ajal käisid Dima ja Pasha välja idee klubisse minna ja otseloomulikult olin sellega nõus. Klubi asus Punase Väljaku vahetus läheduses ja teiste sõnul oli tegemist afterparty kohaga, lahtioleku aeg kuni 11ni hommikul andis sellest ilmselgelt mõista. Muusika oli väga hea ning seltskond oli värvikirev. Pärast mõningat puurimist tekkis mul hirmus tahtmine ühelt baaridaamilt küsida ega juhuslikult geiklubiga tegemist ei ole? Vastus oli eitav, kuid ometi oli seal mitu paarikest, kes tegid omavahel inetusi. Tolerantse inimesena ei teinud sellest välja ja nautisin muusikat ning umbes 7 ajal sättisin sammud hosteli poole. Dima ja Pasha polnud nõus lahkuma ja sellepärast tegin seda üksinda. Kõik sujus vahejuhtumiteta ja jõudsin turvaliselt hostelisse, ainult Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku juures sain korralikku lõikavat tuult tunda - machetted on pisut suuremaks ja teravamaks muutunud, ei tea kas aserid on neid vahepeal Verioral elava vanaisa luisu peal teritamas käinud või Top-Shopist uued tellinud. Hostelisse jõudes olin nagu Mika Myllylä ja Harri Kirvesniemi ristsugutis, jäätunud ila lõua otsas vedelemas. Rääkisin veel adminniga tunnikese juttu ja 9 ajal vajusin sügavasse REM-unne. Kui ma kella 4 ajal Miša küsimuse peale ärkasin, sai varahommikuse seikuse osas kõik selgeks. "Siim, kak Škaff vtšera bõl?" "Škaff?" Järgnes umbes 15 ja poole sekundiline lakkamatu kajakas ja ülejäänud on juba ajalugu...

* Üleeile kohtasin Lenini nimelise Biblioteegi metroopeatuses botoxit täis süstitud punaste huultega Anu Saagimi look-a-like'i ja pidin sarnasuse pärast äärepealt minestama.

PS! Kõrvu paitab Gareth Emery podcast 213, ühes lähedalolevas ööklubis käib jälle korralik Estonia musta tiibklaveri lükkamine, Miša norskab harjumatult vara, vastasmaja akendes tantsib tüdruk punases ja 21. novembril töölt kaasa pakitud indeika puhkab endiselt külmkapi kõige alumisel korrusel, aga las inimene puhkab, see on šport!

3 päeva jäänud...

21. - 24. päev - Üksinda Moskva rüppes

Kuu, kolm kuud, pool aastat, aasta või kolm aastat - olles hetkes, tundub aeg venivat, kuid tsükli möödudes mõtleme, kuhu see kõik kadus ja mida asjalikku me selle aja jooksul korda oleme saatnud. Aeg on fiktsioon, mida mõistame vaid sügavale laskudes. Fakt, et kolm nädalat ja kaks päeva on möödunud hetkest, kui nägin esimese asjana lennujaamas murulapile ehitatud Tesla Towerit, pole fiktsioon. Võitluskaaslane Tony "Povar Entoni" Enden stardib 24 minuti pärast kodumaa poole ning järgnevad kuus päeva ammutan kogemusi üksinda. Meie Moskva kogemus on ajaliselt võrdne, kuid täpselt pööratud kujul.

Viimased kolm ühist tööpäeva möödusid Tverskaya tänava kohvikus ohtra huumori ja söögitegemise lainel. Pärast seda, kui tõstsime natukene häält selle osas, et me pole väga midagi õppinudki, on asjad tõsiselt muutunud ja oleme saanud mentor Petja käe all palju teha. Minul on järele jäänud veel kolm tegusat tööpäeva - homme ning esmaspäev ja teisipäev. Nädalavahetuse sain vabaks seetõttu, et minu pikk ja tõsine töö on kandnud vilja - laupäeval ootavad mind ja Petjat: Stadium LIVE Club, Arty, Swanky Tunes ning SWEDISH HOUSE MAFIA! Pole saladus, et siia tulles lootsin kogeda nii palju, kui võimalik, ka kõike muud peale töö. Tõsise spordi ning muusika- ja meelelahutusäri fännina olen ülimalt õnnelik, et saan lisaks Euroliiga tippkorvpallile kogeda midagi sellist nagu on muusika ja turundusgeeniuste Swedish House Mafia kontsert! Tuleb vastu pidada veel homne tööpäev, siis täie raha eest lõbutseda, veel viimased kogemused saada ning juba tuleval kolmapäeval võtan minagi jalge alla teekonna Fabrika Hostel - Tverskaya Nikolai - Belorusskaya vaksal - Sheremetyevo - Tallinn Lennart Meri Airport.

Tänane päev algas pisut varem, kui teised vabad päevad on alanud, sest pidime Tonyga veel viimast korda Punase väljaku jõuluturul käima, et sealt erinevaid meeneid koju osta. Kahjuks plaanid muutusid ja selle asemel käisime läbi kõik kolm Moskva kesklinnas asuvat Bar-Buffet Nikolai nimelist kohvikut, sõime-jõime, tegime pilte ning Tony jättis kolleegidega hüvasti. Kell 19.30 alustasime Tverskaya kohvikust teekonda Belorusskaya vaksalisse ning tegime seda meelega jala. Uskumatu, kuidas kogu see teekond tundus teistsugune, kui minu esimesel päeval siin. Moskva on saanud koduks, Moskva on saanud paigaks, kus oled harjunud liikuma ning jõulukaunistused paistsid eredamad, kui kunagi varem, vähemalt Tony jaoks. Tema jaoks oli käes hetk, kus tunneli lõpus paistev valgus on saanud reaalsuseks. 15 minutit hiljem olime lõpuks vaksalis, mis saabumisel paistis suur ning segane nagu jäljetut kadunud lumeinimene. Hoopis teise pilguga möödusime nendest kaupmeestest, kes sulaselget Muuga põldudel auravat lehma gavnood inimestele pähe määrida üritavad. Kätte oli jõudnud hetk, kui jätsime hüvasti ning tänasime üksteist selle suurepärase ühiselt veedetud aja eest ning sõber metallidetektor neelas Tony vaksali ootesaali.

Metrooga hostelisse seigeldes laskusin sügavale mõttesse ning mind valdasid ainult positiivsed emotsioonid. Käes on hetk, kus tuleb üksi hakkama saada ja ma teen seda suurima hea meelega, ma olen siiski eneseavastus retkel. Käes on tõeline vabadus, vabadus ainult iseenda eest vastutada ja valida ning teha seda tuhat kilomeetrit kodust eemal, sellises Metropolis nagu seda on Moskva. Mitte, et ma oleks seda aega oodanud ja soovinud Tonyst nö. lahti saada, aga kuna kuus päeva tuleb üksi hakkama saada siis on see paratamatus. Moskva, viimane võimalus, neela mind endasse...

* Tõeline talv on jõudnud Moskvasse ja olgugi, et lund põhimõtteliselt polegi, siis külma on viimastel päevadel olnud 15-20 miinuskraadi vahel. Täna päeval Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku varjust väljudes lõikas tuul nii räigelt, et ma tundsin nagu Balti jaama kioski aseritest müüjad lõikaks miniatuursete machettedega burgeri vahele mu põskedelt kebabi. Tulles tagasi ka minu fetishi juurde, näha igal pool inimesi, kes meenutavad mulle kedagi teist, siis vahepealse aja jooksul on Tverskaya tänava kohvikut väisanud Superstaari-Anis, Eiki Nestor ning noorem variant ilma habemeta Eesti geniaalsest heliloojast Arvo Pärdist - oli au teid Moskvas kohata!

* Hetk tagasi einestasin hosteli elutoas koos Ukraina ehitaja, venelannast arhitektuuri tudengi, Valgevenest pärit meie hosteli nö toiduspetsialisti, bi-seksuaalse Dima ja iga 15 minuti tagant endale kirsimaitselise pläru keerava moosekandiga - elu on seiklus. Vähemalt oli tore üle pika aja süüa kartulipudru, kala ja värsket salatit.

NB! Olen unustanud oma Keila sõpradele ja teistele tähelepanelikumatele öelda, et ca. 5 päeva tagasi Sheratoni hotelli numbritoas number 313 Baltika seitset libistades märkasin järsku telekast tuttavat korvpalli saali. Ütlesin Tonyle, et jõledalt Keila Tervisekeskuse saali moodi ning sekund hiljem hõikasime, kui ühest suust: "See ongi Keila Tervisekeskuse saal." Jah sa loed õigesti, ma sattusin kell 1 öösel Moskvas olles kõikidest võimalikudest kanalitest puhtjuhuslikult sellele kanalile, kus näidati suvel Keila Tervisekeskuses vene Disney poolt filmitud filmi. Millised on võimalused, et seline asi juhtub? Ilmselt väiksemad, kui need maasikatükid šokolaadi sees, mida hetkel söön. Tervitused sõpadele, kes selle filmi juures abiks olid lähevad Soome ja Taimaale.

6 päeva jäänud...

18. - 20. päev - Kahe Kange viimane ühine vaba päev Moskvas

Alates sellest päevast, kui mina Moskvasse jõudsin, hõikas Tony oma blogis välja lause: "Kaks kanget üle 190cm pikka Moskvas." Üks nendest kangetest hakkab igal juhul oma kogemusterohket kuud vaikselt kokku tõmbama. Jäänud on veel kolm ühist tööpäeva Tverskaya tänava kohvikus ning juba 13. detsembril pakib Tony oma kohvrid ning alustab kell 22.30 oma teekonda "minevikku". Kui ma ütlen minevikku, siis ma ei pea silmas seda, et Moskva on arengus Eestist ja Tallinnast üüratult eespool. Pean silmas seda, mille peale sa ilmselt ei tulnud - kahe tunnise ajavahe tõttu jõuab lennuk Tallinnasse 22.15. Neile, kes on astunud minu blogi-rongile alles hiljuti läbitud jaamadest, siis Tony tuli Moskvasse 6 päeva varem, kui mina ning kuna viisat saab maksimum kuuks ajaks, siis viimased 6 päeva veedan siin Metropolis üksinda, täpselt nagu tema veetis oma esimesed 6 päeva.

Viimasest kolmest päevast kaks olid tööpäevad, mis möödusid enamus aja kokaametit pidades ja alles õhtul baaripoolel. Tunne on hea ning vähemalt õppida on palju. Siiamaani oleme kõigega väga hästi hakkama saanud ja kellegile halvaks läinud toitu pole viinud. Ühel päeval keetsime ainult mune natukene liiga kaua, neid koorides ja pooleks lõigates sai see selgeks, sest need haisesid nagu Tutanhamoni hauakamber. Järgmised kolm päeva saab Tony veel oma viimase karastuse köögis kätte ja oma viimaseks viieks-kuueks tööpäevaks võtan temalt teatepulga üle. Tänane päev oli meil viimane ühine vaba päev. Käisime niisama Tverskaya tänava kohvikus istumas ja teistega juttu rääkimas - tore oli vahepeal teisel pool letti ka seista. Õhtust otsustasime süüa järjekordselt Ohhotnõi Rjadi kaubanduskeskuse Il Patios. Teel sinna kohtasime natukene liiga palju Rocky filme näinud valge maika ja üles pumbatud torsoga vene versiooni kurikuulsatest Tiidust ja Teedust. Il Patio on Itaalia restoran ja sarnaneb natukene Vapianole. Sõin meeliülendavalt head kanapastat oliivide ja parmesaniga ning ülihea musta šokolaadiga üle valatud mousse. Lauda istudes panime tähele kõrval lauas istuvaid ja üksteisele silma tegevaid meie vanuseid kutte, mis kus juures ei olegi siin linnas väga haruldane nähtus. Samuti ei ole haruldane nähtus silmipimestavalt ilusaid vene naised. Üks selline istus täpselt nende kahe kuti taga, ta oli seal ema ja ema sõbrannaga ning tal oli ilmselgelt igav - söögiisu kasvas sekundiga ning magustoidu tellimise hetkel pidasin korra iseendaga aru, kas ma üldse pean magusat sellest menüüst tellima. Märkamatult lahkusid ka üksteise poole nõjatunud, meie söögiisu rikkuda soovinud ja mõtetega ilmselgelt juba kusagil mujal olnud kutid ja mulle sai veelkord selgeks elus valitsev ning meile endile märkamatu anomaalia: esiplaanil olevad asjad jäävad tänu tagaplaanil olevatele asjadele hoopis ise tahaplaanile. Selleks hetkeks, kui seda teadvustame on pahatihti juba hilja - elu õppetunnid on karmid. Tuleb tunnistada, et ka mina pole erandiks, kes seda tunda on saanud, kuid põhiline on seda tunnistada ning võtta seda, kui kogemust - just kogemused ja hetked teevad inimese rikkaks!

PS! Klappidest kõlab Andy Moori Podcast 085, elutoast imbub Fabrika hosteli tuppa number 15 rõvedat praekartuli haisu, meie pastellse kollase-halliga üle võõbatud komnata on harjumatult tühi, ma laman oma Uus-Babüloonia rippaiale sarnanevas luksusvoodi teisel korrusel ning koju naasmiseni on jäänud 10 päeva.

17. päev - Megasport Arena & Euroliiga

Tänane hommik hakkas tüüpiliseks saanud väsimuse ja Frankensteini kombel silmad kinni külma dušši alla kõndides. Und kogunes tugev 4 tundi, kuid seda oli enam kui küll, et olla piisavalt teritatud pliiats tänasel poolikul tööpäeval. Hommiku hämaruses, kuid autodest ja inimestest tulvil tänavad jalge all, põrutasin Kalevipojale omase sammuga 25 minutiga Pjatnitskaya tänava kohvikusse ja töötasin kolmandat päeva köögis. Tegemist on seal nii palju, et aeg läheb meeldivalt kiiresti. Täna oli üheks kaaslaseks Lev, keda nägin viimati kõige esimesel päeval kui saabusin. Lev on rastapatsidega ülimalt seltsiv kutt, kes vist peaks olema Nikolai pesamuna. Ta on üks vähestest, kes oskab mingil määral inglise keelt nii, et tänane päev kulges inglise ja vene keelt rääkides. Otseloomulikult ootasin, et päev jõuaks kiiresti õhtusse, sest kell 18.30 võtsime teistkordselt sammud Megasport Arena poole, kus Euroliiga tippkorvpall Moskva CSKA vs. Istanbuli Besiktas. Kui eelmine kord istusime natukene korvi varjus ja seitsmendas reas, siis seekord õnnistati meid platsi keskkoha ja teise reaga. Fucking dream come true! Kuigi mõlemad meeskonnad olid alagrupist edasipääsu kindlustanud, siis mängu oli ikkagi täie raha eest. Kuna eelmine kord ei leidnud me sobivat fännisärki, siis läksime seekord enne mängu CSKA vanas Gomelski hallis asuvasse fännipoodi, kuid kahjuks ei saanud ka sealt seda, mille järele läksime. Tundsime ennast nagu 5-aastased Ruudi ja Robert, kellele vanemad on lasteaeda järgi tulnud, aga kodu mängimine on ju pooleli ja koju ei kipu. Erinevus oli selles, et pikali visata ja jalgu trampida antud olukorras ei saanud. Peab tõdema, et kaks korda tõelist Euroopa tippkorvpalli näha oli võimas kogemus, kuid kahjuks sellest õigest möllust jäime siiski ilma. Tont teab, kas CSKA mängudel ongi nii rahulik või on asi selles, et tegemist on alles alagrupi mängudega. Loodan tõsiselt, et mul avaneb üks hetk võimalus tunda seda korralikku möllu.
Metrootunnelistes ja metroos on väga palju muusikuid, kes mingit pilli mängivad. Tihti peale tundub, et nad ei tee seda raha pärast ja neid ei saa päris kerjusteks pidada. Kui üks päev andis Ohhotnõi Rjadi metroojaamas LIVE kontserti Ewert & The Two Dragons, siis täna sai juba eemalt selgeks, et seekord on koha sisse võtnud Riho Sibul tuurkandlel, keda toetas Stig Rästa klahvpillidel. Kus juures, disskussioon selle üle, kes siis seekord musitseerivad oligi vist ainukene vestlus, mille Tonyga koduteel maha pidasime - väsimus on lihtsalt nii suur ja mõlemad rändasid Alice'i kombel oma Imedemaal. Kaks ilmselt väga töist tööpäeva Tverskaya tänava kohvikus ootavad oma järge ning täna on selle nädala viimane päev, kus saab voodisse minnes kustutada hetkega nagu säästupirn. Homme ja ülehomme läheb ümbruskonnas jälle klaveri lükkamine lahti.

Täna õhtuseks unekvaliteedi parendajaks on Pacha Moscow resident DJ Fomichev ning mõtted homme EraClubis toimuvast EDM Estonia peost. Siin kohal tervitaks, sooviks edu ja annaks head sõnad kaasa Mehisele, Tarmole ja Fredile - mõelge positiivselt ja kõik õnnestub, ootan juba võimalikult kiiret tagasisidet. Kütke saal kuumaks ja pakkuge kohale tulnud inimestele unustamatu kogemus, sest parem on alles ees...


Vene keelne fraas: "Ja hooligan" (häälda kiiresti ja hiina aksendiga) tähendab hiina keeles: "Tai pepelniitsa, bõstra! / Anna ruttu tuhatoos"


Mjod has left the building!