Alates sellest päevast, kui mina Moskvasse jõudsin, hõikas Tony oma blogis välja lause: "Kaks kanget üle 190cm pikka Moskvas." Üks nendest kangetest hakkab igal juhul oma kogemusterohket kuud vaikselt kokku tõmbama. Jäänud on veel kolm ühist tööpäeva Tverskaya tänava kohvikus ning juba 13. detsembril pakib Tony oma kohvrid ning alustab kell 22.30 oma teekonda "minevikku". Kui ma ütlen minevikku, siis ma ei pea silmas seda, et Moskva on arengus Eestist ja Tallinnast üüratult eespool. Pean silmas seda, mille peale sa ilmselt ei tulnud - kahe tunnise ajavahe tõttu jõuab lennuk Tallinnasse 22.15. Neile, kes on astunud minu blogi-rongile alles hiljuti läbitud jaamadest, siis Tony tuli Moskvasse 6 päeva varem, kui mina ning kuna viisat saab maksimum kuuks ajaks, siis viimased 6 päeva veedan siin Metropolis üksinda, täpselt nagu tema veetis oma esimesed 6 päeva.
Viimasest kolmest päevast kaks olid tööpäevad, mis möödusid enamus aja kokaametit pidades ja alles õhtul baaripoolel. Tunne on hea ning vähemalt õppida on palju. Siiamaani oleme kõigega väga hästi hakkama saanud ja kellegile halvaks läinud toitu pole viinud. Ühel päeval keetsime ainult mune natukene liiga kaua, neid koorides ja pooleks lõigates sai see selgeks, sest need haisesid nagu Tutanhamoni hauakamber. Järgmised kolm päeva saab Tony veel oma viimase karastuse köögis kätte ja oma viimaseks viieks-kuueks tööpäevaks võtan temalt teatepulga üle. Tänane päev oli meil viimane ühine vaba päev. Käisime niisama Tverskaya tänava kohvikus istumas ja teistega juttu rääkimas - tore oli vahepeal teisel pool letti ka seista. Õhtust otsustasime süüa järjekordselt Ohhotnõi Rjadi kaubanduskeskuse Il Patios. Teel sinna kohtasime natukene liiga palju Rocky filme näinud valge maika ja üles pumbatud torsoga vene versiooni kurikuulsatest Tiidust ja Teedust. Il Patio on Itaalia restoran ja sarnaneb natukene Vapianole. Sõin meeliülendavalt head kanapastat oliivide ja parmesaniga ning ülihea musta šokolaadiga üle valatud mousse. Lauda istudes panime tähele kõrval lauas istuvaid ja üksteisele silma tegevaid meie vanuseid kutte, mis kus juures ei olegi siin linnas väga haruldane nähtus. Samuti ei ole haruldane nähtus silmipimestavalt ilusaid vene naised. Üks selline istus täpselt nende kahe kuti taga, ta oli seal ema ja ema sõbrannaga ning tal oli ilmselgelt igav - söögiisu kasvas sekundiga ning magustoidu tellimise hetkel pidasin korra iseendaga aru, kas ma üldse pean magusat sellest menüüst tellima. Märkamatult lahkusid ka üksteise poole nõjatunud, meie söögiisu rikkuda soovinud ja mõtetega ilmselgelt juba kusagil mujal olnud kutid ja mulle sai veelkord selgeks elus valitsev ning meile endile märkamatu anomaalia: esiplaanil olevad asjad jäävad tänu tagaplaanil olevatele asjadele hoopis ise tahaplaanile. Selleks hetkeks, kui seda teadvustame on pahatihti juba hilja - elu õppetunnid on karmid. Tuleb tunnistada, et ka mina pole erandiks, kes seda tunda on saanud, kuid põhiline on seda tunnistada ning võtta seda, kui kogemust - just kogemused ja hetked teevad inimese rikkaks!
PS! Klappidest kõlab Andy Moori Podcast 085, elutoast imbub Fabrika hosteli tuppa number 15 rõvedat praekartuli haisu, meie pastellse kollase-halliga üle võõbatud komnata on harjumatult tühi, ma laman oma Uus-Babüloonia rippaiale sarnanevas luksusvoodi teisel korrusel ning koju naasmiseni on jäänud 10 päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar