Tuhat kilomeetrit itta!: 15. & 16. päev - Moskva raudne eesriie & värvikamad karakterid

Moskva - see on koht, kus täituvad unistused, lokkab rikkus ning õitseb armastus. Olen linna peal ringi jalutades mõelnud tüüpilistele Venemaa kohta käivatele stereotüüpidele, Vene riigiduuma poolt maailmale saadetud sõnumitele ja sellele, milline on tegelikult reaalsus. Tunnistan juba varakult, et olles 7 aastat tagasi külastanud noore mürsikuna Peterburgi ja nüüd Moskvat, siis päris reaalset ja adekvaatset hinnangut sellele anda on võimatu. Mööda kesklinna jalutades on linnapildis näha seda rikkust ja võimsust, nimetaksin seda mõnel juhul isegi glamuuriks. Kohati isegi 5-realiseid ühe suunalisi tänavaid ehivad kõikvõimalikud luksusautod ning teede ääres laiuvad tulede säras suurejoonelised ehitised, milledest paljude peal võib kohata ka Nõukogude Liidu sümboolikat. Kõige rohkem kohtab aga eestlastele ihunuhtluseks kujunenud sirpi ja vasarat metroojaamades. Täna sõitsime metrooga uut liini pidi ning peatusime peatuses, mille nimi on Plošad Revolutšii - tõeline sõjaaegne teemapark - kuna see oli inimestest täiesti pungil, siis ei hakanud seal oma telefoniga vehkima, et pilti teha. Metroo ongi see koht, kus jõuab reaalsus kohale - kuigi need on puhtad ja korralikud, siis erilisest modernsusest me siiski nende puhul rääkida ei saa. Iga päev läbib neid peatusi kümneid tuhandeid tavalisi inimesi, kuid sekka tuleb siiski ka värvikamaid kujusid. Oma turvalise pärast pole kordagi kartma pidanud, aga "kust-mida-taskusse-pista-saaks" ja "peksa-tahad-raha-on" tegelasi seal siiski jagub. Kusjuures mul on juba pikemat aega kinnisidee näha igal pool võõraid inimesi, kes mulle kedagi teist meenutavad - kas sõpru, tuttavaid või kuulsusi. Eile kohtasin Teatralnaya peatuses Inceptioni ja Looperi staari Joseph-Gordon Lewittit - samas ma pole täiesti kindel, et see lihtsalt keegi temale sarnane oli, sest sarnanus oli hämmastav. Täna nägin Tverskaya tänava kohvikus Los Angeles Lakersi tagamängijat Steve Blake'i. Metroojaamades ja suurtes kaubanduskeskustes nendel kõige madalamapalgalistel töökohtadel näeb palju inimesi, kes on kusagilt Kazakhstanist, Kõrgõstanist või kusagilt mongolite maalt. Nagu juba varem mainisin, siis pole täpselt aru saanud, mis rahvusest nad on, aga nad sarnanevad sellele mehele, kes laulis ühes Youtube ülipopulaarses videos: "Fut-fut-fut friistailo". Inglise keelt kuuleb siin linnas vähe, ise olen saanud inglise keeles rääkida täpselt 5 korda: kolmandal päeval McDonaldsis süüa tellides, kolm korda töö juures klientidega rääkides ning reedel hostelis Maffia kaardimängu mängides. Õnneks olen suutnud ennast nüüdseks täiesti vene keele peale ümber programmeerida. Enne seda hakkas aju automaatselt soome keelseid lauseid peas genereerima, kui hakkasin mõtlema kuidas seda teisiti, kui eesti keeles öelda. Moskva on tõeline Metropol, kuid lõhe rikkuse ja vaesuse vahel on silmaga märgatav, kui võtta arvesse kogu Venemaad, siis ilmselt muutuks see Grand Canyoni suuruseks ja seda ei lapiks ka Silicon Valleyga. Ühiskond on igal pool mingil määral struktrueeritud, kuid tundub, et siin kehtib vahest isegi kastisüsteem, sest mõnele inimesele on lihtsalt rohkem lubatud...

Misha on meie toas elav Ukrainast pärit vahva sell, kes töötab Moskvas mingisugusel ehitusega seotud töökohal. Kohusetundlikult nädala sees tööl käiv Mihhail armastab õhtuti FIFA't mängida ning nädalavahetusel krõpsude ja Maffia kaardimängu kõrvale õlle ja viski-koolat libistada. Ta kasutab äärmiselt palju vene keelset slängi, kuid üritab oma mõtteid-ideid siiski tuttavamate sõnadega ümber formuleerida. Kõige naljakam on ta siis, kui ta inglise keeles midagi üritab selgitada. Üleeile jutustas ta meile hea unekvaliteedi tagamiseks, mida tähendavad vangla tatoveeringud ning seletas lahti mõningaid slängisõnu. Muideks, mängisin ka nendega reedel Maffia kaardimängu, noogutasin kavalalt kaasa, ise mitte mõhkugi aru saamata.

Petja on Tverskaya kohviku üks supervisioritest, kes kõige sügavama mulje on jätnud. Ta hoolib, et meil oleks siin lõbus ja hea ning huumoorisoon on sellel mehel ka õiges kohas. Ta sõidab üliilusa 2012. aasta BMW 528'ga ja aitab meid kindlasti kõige rohkem. Tema suurimaks vastutusalaks on köök ja söögid - just see, mida meie nüüd kõige rohkem teeme. Tundub, et ta on siin ka kõige kauem töötanud, sest just tema on üks nendest, kes jaanuari lõpus või veebruari alguses Eestisse tuleb. Korraldame neile kindlasti väärt vastuvõtu ning näitame, et Maarjamaa õrnem sugupool ei jää venelastele kohe üldse mitte alla!

Anton on kõige suurem naiste- ja pullimees, keda ma kunagi kohanud olen. Rääkida see mees oskab - imetlen kuidas ta klientidega suhtleb, ta teeb seda viisakalt ning niimoodi, et kliendid jäävad pikaks ajaks leti äärde seisma ning neid ei huvita isegi see, et vaht nende cappucino peal on muutumas varakevadise grillpeo raames lõkkel üleküpsetatud vahukommi maitseliseks - bes kariitsa! Ülimalt sõbralikule ja abivalmis Antohhale meeldib umbes poole 14 tunnisest tööpäevast mängida oma iPhone 4Si peal FIFA't (kus juures täisversioon maksis iTunes's 7,99$) ja ta teeb seda Moskva CSKA võistkonnaga, näidates mulle korduses igat teist väravat, ise korrates: ''Saamõe luutše kamanda v miire''. Olen temaga ainult kaks korda koos töötanud, aga nalja on saanud rohkem, kui rubla eest...

PS! Einestasime täna lõpuks ometi kusagil mujal, kui rämpsukas. Nimelt siis Ohhotnõi Rjadi all asuvas kaubanduskeskuse IL Patios. Caesari salat, BBQ pizza, kaks mahla, kakao ja Banana split magustoit - 30€! Kes ütles, et Moskva kesklinnas ei saa normaalse raha eest head ja paremat!?
Homme suundun kella 9ks Pjatnitskaya tänava kohvikusse ja Tony tund aega hiljem Tverskaya kohvikusse.Homne tööpäev tuleb õnneks natukene lühem ja pääseme umbes kella 6 ajal, et siis jalad pükstetaskusse visata ja Megasport Arenale suunduda - Moskva CSKA vs. Istanbuli Besiktas! Mul täitus eile 2 nädalat seda uskumatut Moskva kogemust, Tonyl täna 3 nädalat. Avastada on veel nii mõndagi, kuid alates tänasest loeme päevi koju sõiduni, mitte seda kui kaua siin oleme olnud...