Just selline flash-back on minu silme eest läbi käinud kümneid ja kümneid kordi, sest täpselt aasta aega tagasi võtsin säherduse teekonna ette - piltlikult öeldes hüppasin pea ees vette seal, kus ma tavaliselt varvastki sisse kasta poleks julgenud. Minu kaasvõitleja ristis paar päeva hiljem selle projekti nimega ''Kaks kanget, üle 190cm pikka Venemaal''. Tuleb tunnistada, et sportlikust huvist tavalise reisiblogiga alustades, avastasin enda jaoks lõplikult sõnade ritta seadmise võlu ja sellepärast võtan nüüd, täpselt aasta aega hiljem, kui alustasin seda uskumatult valgustavat ning silmiavardavat reisi, ette uue postituse kirjutamise. Rääkisin piisavalt oma eelnevates sissekannetes Moskvast, kõigest, mida seal nägin ja miks ma seal üldse käisin. Kui sulle jäi väheseks, siis leiad info eelnevatest postitustest. Nüüd, kui olen kahjuks lahkunud töökohalt, mille jaoks ma üldse tuhat kilomeetrit itta suundusin, tahan kirja panna mõned tagasihoidlikud mõtted, milline on minu elu peale eneseavastusretke ning mida olen selle ajaga õppinud.
Olgugi, et töö, mida Moskvas tegime polnud minu jaoks mitte midagi uut, siis väljakutse, mis kaasnes totaalselt teistsuguses kultuuris opereerides, oli algselt hirmutav, kuid aja arenedes sama paeluv nagu minu lemmik filmide süžee. Suunduda itta, et näha päikeseloojangut on sama mõttetu tegevus nagu lamamistoolide ritta seadmine Titanicul. Seega algusest peale pidi sellest reisist tulema midagi enamat, kui lihtsalt tööalaste kogemuste ammutamine - aasta aega hiljem on rõõm tõdeda, et täpselt nii läkski. Ma saan aru, et inimesed käivad tööl Soomes, Rootsis, Norras ja kindlasti ka mujal ning juba see on nende jaoks midagi väga uut, sest sellega kaasneb vastutus, distsipliin ja muu säärane, millest võib vanaema juures Verioral elades tavaliselt mööda hiilida. Moskva oli minu jaoks aga täiesti teine ooper, sest lootsin sealt leida enesekindluse, julguse, kõneosavuse, isikupära - iseloomujooned, mis on elus palju tähtsamad, kui oskus ladina keele verbe pöörata või Harvardi diplom. Ma ei saa õelda, et need kõik asjad ka endas leidsin, aga võin julgelt väita, et leidsin vähemalt nende alged.
''Betoonile külvatud seemned ei hakka idanema, need peavad sattuma viljarikkasse mulda''
''Kas selleks pidi tõesti sellise reisi ette võtma, et sellest aru saada?'' Ei pidanud, aga meil kõigil on oma nägemus asjadest ja tuleb tunnistada, et aja kulgedes, sai mulle aina rohkem selgeks, mida sinna Moskvasse tegelikult otsima olin läinud. Reisimine ning teiste kultuuride ja keelte tundma õppimine on midagi, mida peaks ihaldama iga inimese hing. Raha teeb meid rikkaks, aga maailma avastamine jõukaks. Selleks, et saada rikkaks, tuleb enne saada jõukaks. Tegelikult saan ma aru, et inimesi ei huvita filosoofia ega psühholoogia, nad tahavad näpunäiteid, mida nad saaksid kohe kasutada. Minu loo näide on see, et me kõik peaksime tahtma kogeda midagi enamat. Tehke midagi, mis asub väga kaugel teie mugavustsoonist, ärge mõelge, et küll tuleb millalgi aeg, kui olete selleks valmis - tehke midagi juba täna.
''The road of someday leads to the town of nowhere.'' - Anthony Robbins
''The road of someday leads to the town of nowhere.'' - Anthony Robbins
Minu jaoks kõige tähendusrikkam õppetund, mille sain selle kuu aja jooksul on see, et iga enesele antud lubaduse murdmine lahutab ühe punkti sinu enesekindlusest. Mina andsin endale pärast Eestisse tagasi tulekut lubaduse, et ma jätkan kirjutamisega. Alates sellest hetkest olen korduvalt otsinud võimalust, et oma sissekanneteks pädevat teemat ning inspiratsiooni leida - kuni tänaseni asjatult. Igal juhul töötan hetkel kõrgematel sagedustel, kui kunagi varem, ja püüan leida sisukat teemat, mida kajastada - mõned ideed on - aeg näitab, kas need ka materialiseeruvad.
PS! Suurimad kummardused lähevad veelkord kõikidele inimestele, tänu kellele see reis võimalikuks sai!
''Whatever you fail to use, you lose.'' - Anthony Robbins
Sattusin täna lugema oma blogi sissekandeid kalendrikuu pikkusest ellujäämiskursusest "Maskvaas". Alustasin piltidega arvutis, siis jõudsin blogini, kui täpne olla. Ja muidugi, viisid kiired klikid mind seejärel kaasvõitleja blogiveergudele.
VastaKustutaJa häbiga tunnistan, et ei ole avaldanud lõpupostitust (ning ilmselt ei avalda ka), ega ole hilisemaid mõtteid veel pajatanud.
Aga mingi idee on, et "teen comebacki" päeval, mil täitub aasta kohviku avamisest. Pealkirjaks võiks ju olla "Even I wrote a post before Derrick Rose came back" või nii. Paljud muidugi sellest aru saaks...
Aga alates 14.11.2013 olen ma elanud poole tuhhiga olevikus ning poolega täpselt aasta taguses minevikus. Mõelnud, mis ma tundsin, mõtlesin, õppisin ja uut avastasin täpselt aasta tagasi Moskvas.
Vot kus nüüd on elul nagu uus checkpoint, millele pidevalt tagasi vaadata. Paari päeva pärast saab aasta sellest, kui jätsin su üksi suurlinna tulede rüppe ja mõtlesin, et mismoodi hakkama saad. Samas teadsin, et küll sa saad, kus sul raibel pääsu. ;)
Oli see vast seiklus, aga kindlasti mitte viimaste selliste killast.
PS. Sooja sidrunit? ;)
Kahetsusväärne tõesti, et su head postitused üks hetk pooleli jäid, aga ootan huviga come-backi, mis toimub enne Rose'i returni ning mis oleks (sisu)tihedam, kui Davise kulmujoon.
VastaKustutaNostalgia on tore asi eksju ja sooja sidrunit igatsen kõige rohkem :D
Elu on ikka omamoodi vigurvänt ja kui tahad leida seoseid, siis alati leiab mingeid - kas siis aasta või 10 aasta taguseid jne.
VastaKustutaAga homme tuleb mu poolt ilmselt üks sissekanne (juhul kui netti saan oma sihtpunktis) ja see ei tule just tavaliste killast.
Samas, sooja sidrunit ma käsitleda ei kavatse! :D
Jään ootama :)
VastaKustuta