28. - 30. päev - Kanjets multifilm!

Viimane nädal on olnud äärmiselt emotsionaalne, sest just siis, kui elu Moskvas muutus eriti magusaks, tuleb koju lennata. Tunnistan, et esimest korda kodust nii kaua eemal olles on kuu aega siiski maksimum, kuid see ei muuda fakti. Mul on isegi natukene hirm Eestisse jõuda, sest to-do list on kasvanud metsikult pikaks, kuid tuleb tõdeda, et ma ei jõua ära oodata, et üha kiiremini sealt listist asju maha kriipsutama saaks hakata. Hetkel lennukis istudes, parimatele Moskva mälestustele mõeldes, head muusikat kuulates ja seda imelist vaadet nautides, käivad mitu korda üle keha külmavärinad - ma leian, et olen saanud väga suure kogemuse võrra rikkamaks ning olen õigel teel. Tänan südamest kõiki, kes on seotud selle projektiga, et kaks kanget, üle 190 pikka maapoissi tundmatus kohas vette visati. Tänan südamest inimesi, kellega kohtusin, kellega kuu aega koos töötasin ning kellega kuu aega koos elasin. Samas kirun põhi- ja keskkooli aegset Siim Mesipuud, kes vene keele tundides tähele ei pannud ja kodus kõige muu, kui õppimisega tegeles. Õppisin selle kuuga rohkem, kui 8 aastaga koolis ja ülikoolis! Olgugi, et poroloon madrats minu ca. 88 kilose keha all vajus iga ööga aina rohkem kokku, oli ikkagi kuradima mõnus selle puust riiuli teisel korral vedeleda. Mis sellest, et Miša norskas mõni öö umbes nii kõvasti, et detsibilli mõõtja oleks tuvastanud inimese kõrva jaoks maksimaalse talutava 156 db'd ; mis sellest, et alguses tuli inimestele lihtsalt kavalalt noogutada ja loota, et nad rohkem midagi ei küsi - see kuu Moskvas oli äraütlemata vinge. Ma jään igatsema neid üüratuid kaubanduskeskuseid, neid kilomeetrite pikkuseid metrootunneleid, lõikavat tuult Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku varjust väljudes, neid ne-offitsialnõi taksosid, 24 tundi lahti olevaid poode ja söögikohti, seda 21. novembril töölt kaasa pakitud kalkuniliha, kes hosteli külmkapi viimasele riiulile puhkama jäi, isegi neid Kõrgostani ja Kasakhztani mongoleid. Kuid kõige rohkem jään igatsema Bar-Bufet Nikolaid, oma kolleege ning seda rohelise valguse linna - Moskva, oled imetlusväärne Metropol, viimaste signaalide kohaselt võid mind võib-olla üsna pea veelkord rõõmustada. Fakt, et surfan oma elu tormitsükloni keskel asuval laineharjal Hawaii Xpressist ostetud kõige suurema, voolujoonelisema ja ilusama surfilauaga, on mulle nüüd kohale jõudnud. Tormitsüklon muutub õige pea orkaaniks ja sellelt laineharjalt ma maha astuda ei kavatse, kuid paratamatult tuleb see kogemusterohke peatükk mu elus nüüd suure-suure ning kullakarva paelaga kinni sõlmida. Iga asja lõpp on millegi uue algus!

PS! Kummardan teie kõigi ees, kes te minu blogil silma peal hoidsite ja mulle kaasa elasite, suured kummardused kõigile, kes kas või ühte postitust lugesid.

до свидания, Москва!
спасибо!

"Ükski tark meremees ei vali tormise ilmaga rannikut"

05:08 mingi suvalise baari aknalaualt avastatud kritseldis

 Dosvidanya Moskva, spasibo!

25. - 27. päev - Swedish House Mafia & "Kapp"

Viimane nädalavahetus siin Moskvas on nüüdseks seljataga ning emotsioonid on endiselt laes. Reedene päev venis nagu ila pärast pudeli Starteri joomist, sest peas oli ainult üks mõte: laupäev, Stadium LIVE Club ja Swedish House Mafia. Peale tööd jäin ruttu magama, et see kaua oodatud päev kiiremini kätte jõuaks. Puhkasin ennast ilusti välja ja vedelesin päeval niisama voodis ning umbes 7 ajal õhtul alustasime hostelis soojendusega. Miša tuli töölt kahe pudeli konjaki ja ananassi mahlaga - mingisugune kohalik metsakohin mitte VSOP (väga-sitt-on-pärast). Mina selliseid kleepuvaid jooke väga ei talu ja võtsin viisakuse pärast mõned klõmmid. 10ks liikusin Tverskaya tänava Nikolaisse ja sealt juba Petja uhiuue läikiva buumeriga mingisse ülišikki baari. Mul on räigelt kahju, et ma kolmapäeval siit linnast lahkuma pean ja nii vähe siinset ööelu näha saan. Selle baari ja seal toimunud programmi kohta ütleks lihtsalt: "Vot eto da!" Topeltrumm ja tšainik tummist musta teed - 900 rubla (vihje: eurodeks teisendamiseks jaga 40ga). Olime seal umbes pool tundi ja selle aja jooksul sain Petja nõusse, et ta ka ikka pidu naudiks, mitte kainet grupijuhti ei mängiks. Viisime auto uuesti Tverskaya tänavale ja sealt taksoga peopaikka. Sisse jõudes oli saal juba kenasti rahvast pungil ja nüüdseks juba 4 aastat pildil olnud 23-aastane venelane Arty küttis täiega. Kõik oli super hästi korraldatud ja peaesineja Swedish House Mafia ajaks oli saal pilgeni täis - arusaadav ka, show oli võimas. Ma muudkui filmisin ja mul kukkus telefon 3 korda maha, kus juures aasta aja jooksul esimest korda. Igal juhul jäin väga rahule ja olgugi, et tegelikult suhteliselt vara lahkusime, oli kõik super. Hostelisse naastes selgus, et siin pidu endiselt elab ja ega minagi mingi mahlamütsist allaandja pole. Järgnev jutt kirjutatakse Siimu Moskvas käigu ajalukku...

Umbes kella 4 ajal käisid Dima ja Pasha välja idee klubisse minna ja otseloomulikult olin sellega nõus. Klubi asus Punase Väljaku vahetus läheduses ja teiste sõnul oli tegemist afterparty kohaga, lahtioleku aeg kuni 11ni hommikul andis sellest ilmselgelt mõista. Muusika oli väga hea ning seltskond oli värvikirev. Pärast mõningat puurimist tekkis mul hirmus tahtmine ühelt baaridaamilt küsida ega juhuslikult geiklubiga tegemist ei ole? Vastus oli eitav, kuid ometi oli seal mitu paarikest, kes tegid omavahel inetusi. Tolerantse inimesena ei teinud sellest välja ja nautisin muusikat ning umbes 7 ajal sättisin sammud hosteli poole. Dima ja Pasha polnud nõus lahkuma ja sellepärast tegin seda üksinda. Kõik sujus vahejuhtumiteta ja jõudsin turvaliselt hostelisse, ainult Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku juures sain korralikku lõikavat tuult tunda - machetted on pisut suuremaks ja teravamaks muutunud, ei tea kas aserid on neid vahepeal Verioral elava vanaisa luisu peal teritamas käinud või Top-Shopist uued tellinud. Hostelisse jõudes olin nagu Mika Myllylä ja Harri Kirvesniemi ristsugutis, jäätunud ila lõua otsas vedelemas. Rääkisin veel adminniga tunnikese juttu ja 9 ajal vajusin sügavasse REM-unne. Kui ma kella 4 ajal Miša küsimuse peale ärkasin, sai varahommikuse seikuse osas kõik selgeks. "Siim, kak Škaff vtšera bõl?" "Škaff?" Järgnes umbes 15 ja poole sekundiline lakkamatu kajakas ja ülejäänud on juba ajalugu...

* Üleeile kohtasin Lenini nimelise Biblioteegi metroopeatuses botoxit täis süstitud punaste huultega Anu Saagimi look-a-like'i ja pidin sarnasuse pärast äärepealt minestama.

PS! Kõrvu paitab Gareth Emery podcast 213, ühes lähedalolevas ööklubis käib jälle korralik Estonia musta tiibklaveri lükkamine, Miša norskab harjumatult vara, vastasmaja akendes tantsib tüdruk punases ja 21. novembril töölt kaasa pakitud indeika puhkab endiselt külmkapi kõige alumisel korrusel, aga las inimene puhkab, see on šport!

3 päeva jäänud...

21. - 24. päev - Üksinda Moskva rüppes

Kuu, kolm kuud, pool aastat, aasta või kolm aastat - olles hetkes, tundub aeg venivat, kuid tsükli möödudes mõtleme, kuhu see kõik kadus ja mida asjalikku me selle aja jooksul korda oleme saatnud. Aeg on fiktsioon, mida mõistame vaid sügavale laskudes. Fakt, et kolm nädalat ja kaks päeva on möödunud hetkest, kui nägin esimese asjana lennujaamas murulapile ehitatud Tesla Towerit, pole fiktsioon. Võitluskaaslane Tony "Povar Entoni" Enden stardib 24 minuti pärast kodumaa poole ning järgnevad kuus päeva ammutan kogemusi üksinda. Meie Moskva kogemus on ajaliselt võrdne, kuid täpselt pööratud kujul.

Viimased kolm ühist tööpäeva möödusid Tverskaya tänava kohvikus ohtra huumori ja söögitegemise lainel. Pärast seda, kui tõstsime natukene häält selle osas, et me pole väga midagi õppinudki, on asjad tõsiselt muutunud ja oleme saanud mentor Petja käe all palju teha. Minul on järele jäänud veel kolm tegusat tööpäeva - homme ning esmaspäev ja teisipäev. Nädalavahetuse sain vabaks seetõttu, et minu pikk ja tõsine töö on kandnud vilja - laupäeval ootavad mind ja Petjat: Stadium LIVE Club, Arty, Swanky Tunes ning SWEDISH HOUSE MAFIA! Pole saladus, et siia tulles lootsin kogeda nii palju, kui võimalik, ka kõike muud peale töö. Tõsise spordi ning muusika- ja meelelahutusäri fännina olen ülimalt õnnelik, et saan lisaks Euroliiga tippkorvpallile kogeda midagi sellist nagu on muusika ja turundusgeeniuste Swedish House Mafia kontsert! Tuleb vastu pidada veel homne tööpäev, siis täie raha eest lõbutseda, veel viimased kogemused saada ning juba tuleval kolmapäeval võtan minagi jalge alla teekonna Fabrika Hostel - Tverskaya Nikolai - Belorusskaya vaksal - Sheremetyevo - Tallinn Lennart Meri Airport.

Tänane päev algas pisut varem, kui teised vabad päevad on alanud, sest pidime Tonyga veel viimast korda Punase väljaku jõuluturul käima, et sealt erinevaid meeneid koju osta. Kahjuks plaanid muutusid ja selle asemel käisime läbi kõik kolm Moskva kesklinnas asuvat Bar-Buffet Nikolai nimelist kohvikut, sõime-jõime, tegime pilte ning Tony jättis kolleegidega hüvasti. Kell 19.30 alustasime Tverskaya kohvikust teekonda Belorusskaya vaksalisse ning tegime seda meelega jala. Uskumatu, kuidas kogu see teekond tundus teistsugune, kui minu esimesel päeval siin. Moskva on saanud koduks, Moskva on saanud paigaks, kus oled harjunud liikuma ning jõulukaunistused paistsid eredamad, kui kunagi varem, vähemalt Tony jaoks. Tema jaoks oli käes hetk, kus tunneli lõpus paistev valgus on saanud reaalsuseks. 15 minutit hiljem olime lõpuks vaksalis, mis saabumisel paistis suur ning segane nagu jäljetut kadunud lumeinimene. Hoopis teise pilguga möödusime nendest kaupmeestest, kes sulaselget Muuga põldudel auravat lehma gavnood inimestele pähe määrida üritavad. Kätte oli jõudnud hetk, kui jätsime hüvasti ning tänasime üksteist selle suurepärase ühiselt veedetud aja eest ning sõber metallidetektor neelas Tony vaksali ootesaali.

Metrooga hostelisse seigeldes laskusin sügavale mõttesse ning mind valdasid ainult positiivsed emotsioonid. Käes on hetk, kus tuleb üksi hakkama saada ja ma teen seda suurima hea meelega, ma olen siiski eneseavastus retkel. Käes on tõeline vabadus, vabadus ainult iseenda eest vastutada ja valida ning teha seda tuhat kilomeetrit kodust eemal, sellises Metropolis nagu seda on Moskva. Mitte, et ma oleks seda aega oodanud ja soovinud Tonyst nö. lahti saada, aga kuna kuus päeva tuleb üksi hakkama saada siis on see paratamatus. Moskva, viimane võimalus, neela mind endasse...

* Tõeline talv on jõudnud Moskvasse ja olgugi, et lund põhimõtteliselt polegi, siis külma on viimastel päevadel olnud 15-20 miinuskraadi vahel. Täna päeval Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku varjust väljudes lõikas tuul nii räigelt, et ma tundsin nagu Balti jaama kioski aseritest müüjad lõikaks miniatuursete machettedega burgeri vahele mu põskedelt kebabi. Tulles tagasi ka minu fetishi juurde, näha igal pool inimesi, kes meenutavad mulle kedagi teist, siis vahepealse aja jooksul on Tverskaya tänava kohvikut väisanud Superstaari-Anis, Eiki Nestor ning noorem variant ilma habemeta Eesti geniaalsest heliloojast Arvo Pärdist - oli au teid Moskvas kohata!

* Hetk tagasi einestasin hosteli elutoas koos Ukraina ehitaja, venelannast arhitektuuri tudengi, Valgevenest pärit meie hosteli nö toiduspetsialisti, bi-seksuaalse Dima ja iga 15 minuti tagant endale kirsimaitselise pläru keerava moosekandiga - elu on seiklus. Vähemalt oli tore üle pika aja süüa kartulipudru, kala ja värsket salatit.

NB! Olen unustanud oma Keila sõpradele ja teistele tähelepanelikumatele öelda, et ca. 5 päeva tagasi Sheratoni hotelli numbritoas number 313 Baltika seitset libistades märkasin järsku telekast tuttavat korvpalli saali. Ütlesin Tonyle, et jõledalt Keila Tervisekeskuse saali moodi ning sekund hiljem hõikasime, kui ühest suust: "See ongi Keila Tervisekeskuse saal." Jah sa loed õigesti, ma sattusin kell 1 öösel Moskvas olles kõikidest võimalikudest kanalitest puhtjuhuslikult sellele kanalile, kus näidati suvel Keila Tervisekeskuses vene Disney poolt filmitud filmi. Millised on võimalused, et seline asi juhtub? Ilmselt väiksemad, kui need maasikatükid šokolaadi sees, mida hetkel söön. Tervitused sõpadele, kes selle filmi juures abiks olid lähevad Soome ja Taimaale.

6 päeva jäänud...

18. - 20. päev - Kahe Kange viimane ühine vaba päev Moskvas

Alates sellest päevast, kui mina Moskvasse jõudsin, hõikas Tony oma blogis välja lause: "Kaks kanget üle 190cm pikka Moskvas." Üks nendest kangetest hakkab igal juhul oma kogemusterohket kuud vaikselt kokku tõmbama. Jäänud on veel kolm ühist tööpäeva Tverskaya tänava kohvikus ning juba 13. detsembril pakib Tony oma kohvrid ning alustab kell 22.30 oma teekonda "minevikku". Kui ma ütlen minevikku, siis ma ei pea silmas seda, et Moskva on arengus Eestist ja Tallinnast üüratult eespool. Pean silmas seda, mille peale sa ilmselt ei tulnud - kahe tunnise ajavahe tõttu jõuab lennuk Tallinnasse 22.15. Neile, kes on astunud minu blogi-rongile alles hiljuti läbitud jaamadest, siis Tony tuli Moskvasse 6 päeva varem, kui mina ning kuna viisat saab maksimum kuuks ajaks, siis viimased 6 päeva veedan siin Metropolis üksinda, täpselt nagu tema veetis oma esimesed 6 päeva.

Viimasest kolmest päevast kaks olid tööpäevad, mis möödusid enamus aja kokaametit pidades ja alles õhtul baaripoolel. Tunne on hea ning vähemalt õppida on palju. Siiamaani oleme kõigega väga hästi hakkama saanud ja kellegile halvaks läinud toitu pole viinud. Ühel päeval keetsime ainult mune natukene liiga kaua, neid koorides ja pooleks lõigates sai see selgeks, sest need haisesid nagu Tutanhamoni hauakamber. Järgmised kolm päeva saab Tony veel oma viimase karastuse köögis kätte ja oma viimaseks viieks-kuueks tööpäevaks võtan temalt teatepulga üle. Tänane päev oli meil viimane ühine vaba päev. Käisime niisama Tverskaya tänava kohvikus istumas ja teistega juttu rääkimas - tore oli vahepeal teisel pool letti ka seista. Õhtust otsustasime süüa järjekordselt Ohhotnõi Rjadi kaubanduskeskuse Il Patios. Teel sinna kohtasime natukene liiga palju Rocky filme näinud valge maika ja üles pumbatud torsoga vene versiooni kurikuulsatest Tiidust ja Teedust. Il Patio on Itaalia restoran ja sarnaneb natukene Vapianole. Sõin meeliülendavalt head kanapastat oliivide ja parmesaniga ning ülihea musta šokolaadiga üle valatud mousse. Lauda istudes panime tähele kõrval lauas istuvaid ja üksteisele silma tegevaid meie vanuseid kutte, mis kus juures ei olegi siin linnas väga haruldane nähtus. Samuti ei ole haruldane nähtus silmipimestavalt ilusaid vene naised. Üks selline istus täpselt nende kahe kuti taga, ta oli seal ema ja ema sõbrannaga ning tal oli ilmselgelt igav - söögiisu kasvas sekundiga ning magustoidu tellimise hetkel pidasin korra iseendaga aru, kas ma üldse pean magusat sellest menüüst tellima. Märkamatult lahkusid ka üksteise poole nõjatunud, meie söögiisu rikkuda soovinud ja mõtetega ilmselgelt juba kusagil mujal olnud kutid ja mulle sai veelkord selgeks elus valitsev ning meile endile märkamatu anomaalia: esiplaanil olevad asjad jäävad tänu tagaplaanil olevatele asjadele hoopis ise tahaplaanile. Selleks hetkeks, kui seda teadvustame on pahatihti juba hilja - elu õppetunnid on karmid. Tuleb tunnistada, et ka mina pole erandiks, kes seda tunda on saanud, kuid põhiline on seda tunnistada ning võtta seda, kui kogemust - just kogemused ja hetked teevad inimese rikkaks!

PS! Klappidest kõlab Andy Moori Podcast 085, elutoast imbub Fabrika hosteli tuppa number 15 rõvedat praekartuli haisu, meie pastellse kollase-halliga üle võõbatud komnata on harjumatult tühi, ma laman oma Uus-Babüloonia rippaiale sarnanevas luksusvoodi teisel korrusel ning koju naasmiseni on jäänud 10 päeva.

17. päev - Megasport Arena & Euroliiga

Tänane hommik hakkas tüüpiliseks saanud väsimuse ja Frankensteini kombel silmad kinni külma dušši alla kõndides. Und kogunes tugev 4 tundi, kuid seda oli enam kui küll, et olla piisavalt teritatud pliiats tänasel poolikul tööpäeval. Hommiku hämaruses, kuid autodest ja inimestest tulvil tänavad jalge all, põrutasin Kalevipojale omase sammuga 25 minutiga Pjatnitskaya tänava kohvikusse ja töötasin kolmandat päeva köögis. Tegemist on seal nii palju, et aeg läheb meeldivalt kiiresti. Täna oli üheks kaaslaseks Lev, keda nägin viimati kõige esimesel päeval kui saabusin. Lev on rastapatsidega ülimalt seltsiv kutt, kes vist peaks olema Nikolai pesamuna. Ta on üks vähestest, kes oskab mingil määral inglise keelt nii, et tänane päev kulges inglise ja vene keelt rääkides. Otseloomulikult ootasin, et päev jõuaks kiiresti õhtusse, sest kell 18.30 võtsime teistkordselt sammud Megasport Arena poole, kus Euroliiga tippkorvpall Moskva CSKA vs. Istanbuli Besiktas. Kui eelmine kord istusime natukene korvi varjus ja seitsmendas reas, siis seekord õnnistati meid platsi keskkoha ja teise reaga. Fucking dream come true! Kuigi mõlemad meeskonnad olid alagrupist edasipääsu kindlustanud, siis mängu oli ikkagi täie raha eest. Kuna eelmine kord ei leidnud me sobivat fännisärki, siis läksime seekord enne mängu CSKA vanas Gomelski hallis asuvasse fännipoodi, kuid kahjuks ei saanud ka sealt seda, mille järele läksime. Tundsime ennast nagu 5-aastased Ruudi ja Robert, kellele vanemad on lasteaeda järgi tulnud, aga kodu mängimine on ju pooleli ja koju ei kipu. Erinevus oli selles, et pikali visata ja jalgu trampida antud olukorras ei saanud. Peab tõdema, et kaks korda tõelist Euroopa tippkorvpalli näha oli võimas kogemus, kuid kahjuks sellest õigest möllust jäime siiski ilma. Tont teab, kas CSKA mängudel ongi nii rahulik või on asi selles, et tegemist on alles alagrupi mängudega. Loodan tõsiselt, et mul avaneb üks hetk võimalus tunda seda korralikku möllu.
Metrootunnelistes ja metroos on väga palju muusikuid, kes mingit pilli mängivad. Tihti peale tundub, et nad ei tee seda raha pärast ja neid ei saa päris kerjusteks pidada. Kui üks päev andis Ohhotnõi Rjadi metroojaamas LIVE kontserti Ewert & The Two Dragons, siis täna sai juba eemalt selgeks, et seekord on koha sisse võtnud Riho Sibul tuurkandlel, keda toetas Stig Rästa klahvpillidel. Kus juures, disskussioon selle üle, kes siis seekord musitseerivad oligi vist ainukene vestlus, mille Tonyga koduteel maha pidasime - väsimus on lihtsalt nii suur ja mõlemad rändasid Alice'i kombel oma Imedemaal. Kaks ilmselt väga töist tööpäeva Tverskaya tänava kohvikus ootavad oma järge ning täna on selle nädala viimane päev, kus saab voodisse minnes kustutada hetkega nagu säästupirn. Homme ja ülehomme läheb ümbruskonnas jälle klaveri lükkamine lahti.

Täna õhtuseks unekvaliteedi parendajaks on Pacha Moscow resident DJ Fomichev ning mõtted homme EraClubis toimuvast EDM Estonia peost. Siin kohal tervitaks, sooviks edu ja annaks head sõnad kaasa Mehisele, Tarmole ja Fredile - mõelge positiivselt ja kõik õnnestub, ootan juba võimalikult kiiret tagasisidet. Kütke saal kuumaks ja pakkuge kohale tulnud inimestele unustamatu kogemus, sest parem on alles ees...


Vene keelne fraas: "Ja hooligan" (häälda kiiresti ja hiina aksendiga) tähendab hiina keeles: "Tai pepelniitsa, bõstra! / Anna ruttu tuhatoos"


Mjod has left the building!

15. & 16. päev - Moskva raudne eesriie & värvikamad karakterid

Moskva - see on koht, kus täituvad unistused, lokkab rikkus ning õitseb armastus. Olen linna peal ringi jalutades mõelnud tüüpilistele Venemaa kohta käivatele stereotüüpidele, Vene riigiduuma poolt maailmale saadetud sõnumitele ja sellele, milline on tegelikult reaalsus. Tunnistan juba varakult, et olles 7 aastat tagasi külastanud noore mürsikuna Peterburgi ja nüüd Moskvat, siis päris reaalset ja adekvaatset hinnangut sellele anda on võimatu. Mööda kesklinna jalutades on linnapildis näha seda rikkust ja võimsust, nimetaksin seda mõnel juhul isegi glamuuriks. Kohati isegi 5-realiseid ühe suunalisi tänavaid ehivad kõikvõimalikud luksusautod ning teede ääres laiuvad tulede säras suurejoonelised ehitised, milledest paljude peal võib kohata ka Nõukogude Liidu sümboolikat. Kõige rohkem kohtab aga eestlastele ihunuhtluseks kujunenud sirpi ja vasarat metroojaamades. Täna sõitsime metrooga uut liini pidi ning peatusime peatuses, mille nimi on Plošad Revolutšii - tõeline sõjaaegne teemapark - kuna see oli inimestest täiesti pungil, siis ei hakanud seal oma telefoniga vehkima, et pilti teha. Metroo ongi see koht, kus jõuab reaalsus kohale - kuigi need on puhtad ja korralikud, siis erilisest modernsusest me siiski nende puhul rääkida ei saa. Iga päev läbib neid peatusi kümneid tuhandeid tavalisi inimesi, kuid sekka tuleb siiski ka värvikamaid kujusid. Oma turvalise pärast pole kordagi kartma pidanud, aga "kust-mida-taskusse-pista-saaks" ja "peksa-tahad-raha-on" tegelasi seal siiski jagub. Kusjuures mul on juba pikemat aega kinnisidee näha igal pool võõraid inimesi, kes mulle kedagi teist meenutavad - kas sõpru, tuttavaid või kuulsusi. Eile kohtasin Teatralnaya peatuses Inceptioni ja Looperi staari Joseph-Gordon Lewittit - samas ma pole täiesti kindel, et see lihtsalt keegi temale sarnane oli, sest sarnanus oli hämmastav. Täna nägin Tverskaya tänava kohvikus Los Angeles Lakersi tagamängijat Steve Blake'i. Metroojaamades ja suurtes kaubanduskeskustes nendel kõige madalamapalgalistel töökohtadel näeb palju inimesi, kes on kusagilt Kazakhstanist, Kõrgõstanist või kusagilt mongolite maalt. Nagu juba varem mainisin, siis pole täpselt aru saanud, mis rahvusest nad on, aga nad sarnanevad sellele mehele, kes laulis ühes Youtube ülipopulaarses videos: "Fut-fut-fut friistailo". Inglise keelt kuuleb siin linnas vähe, ise olen saanud inglise keeles rääkida täpselt 5 korda: kolmandal päeval McDonaldsis süüa tellides, kolm korda töö juures klientidega rääkides ning reedel hostelis Maffia kaardimängu mängides. Õnneks olen suutnud ennast nüüdseks täiesti vene keele peale ümber programmeerida. Enne seda hakkas aju automaatselt soome keelseid lauseid peas genereerima, kui hakkasin mõtlema kuidas seda teisiti, kui eesti keeles öelda. Moskva on tõeline Metropol, kuid lõhe rikkuse ja vaesuse vahel on silmaga märgatav, kui võtta arvesse kogu Venemaad, siis ilmselt muutuks see Grand Canyoni suuruseks ja seda ei lapiks ka Silicon Valleyga. Ühiskond on igal pool mingil määral struktrueeritud, kuid tundub, et siin kehtib vahest isegi kastisüsteem, sest mõnele inimesele on lihtsalt rohkem lubatud...

Misha on meie toas elav Ukrainast pärit vahva sell, kes töötab Moskvas mingisugusel ehitusega seotud töökohal. Kohusetundlikult nädala sees tööl käiv Mihhail armastab õhtuti FIFA't mängida ning nädalavahetusel krõpsude ja Maffia kaardimängu kõrvale õlle ja viski-koolat libistada. Ta kasutab äärmiselt palju vene keelset slängi, kuid üritab oma mõtteid-ideid siiski tuttavamate sõnadega ümber formuleerida. Kõige naljakam on ta siis, kui ta inglise keeles midagi üritab selgitada. Üleeile jutustas ta meile hea unekvaliteedi tagamiseks, mida tähendavad vangla tatoveeringud ning seletas lahti mõningaid slängisõnu. Muideks, mängisin ka nendega reedel Maffia kaardimängu, noogutasin kavalalt kaasa, ise mitte mõhkugi aru saamata.

Petja on Tverskaya kohviku üks supervisioritest, kes kõige sügavama mulje on jätnud. Ta hoolib, et meil oleks siin lõbus ja hea ning huumoorisoon on sellel mehel ka õiges kohas. Ta sõidab üliilusa 2012. aasta BMW 528'ga ja aitab meid kindlasti kõige rohkem. Tema suurimaks vastutusalaks on köök ja söögid - just see, mida meie nüüd kõige rohkem teeme. Tundub, et ta on siin ka kõige kauem töötanud, sest just tema on üks nendest, kes jaanuari lõpus või veebruari alguses Eestisse tuleb. Korraldame neile kindlasti väärt vastuvõtu ning näitame, et Maarjamaa õrnem sugupool ei jää venelastele kohe üldse mitte alla!

Anton on kõige suurem naiste- ja pullimees, keda ma kunagi kohanud olen. Rääkida see mees oskab - imetlen kuidas ta klientidega suhtleb, ta teeb seda viisakalt ning niimoodi, et kliendid jäävad pikaks ajaks leti äärde seisma ning neid ei huvita isegi see, et vaht nende cappucino peal on muutumas varakevadise grillpeo raames lõkkel üleküpsetatud vahukommi maitseliseks - bes kariitsa! Ülimalt sõbralikule ja abivalmis Antohhale meeldib umbes poole 14 tunnisest tööpäevast mängida oma iPhone 4Si peal FIFA't (kus juures täisversioon maksis iTunes's 7,99$) ja ta teeb seda Moskva CSKA võistkonnaga, näidates mulle korduses igat teist väravat, ise korrates: ''Saamõe luutše kamanda v miire''. Olen temaga ainult kaks korda koos töötanud, aga nalja on saanud rohkem, kui rubla eest...

PS! Einestasime täna lõpuks ometi kusagil mujal, kui rämpsukas. Nimelt siis Ohhotnõi Rjadi all asuvas kaubanduskeskuse IL Patios. Caesari salat, BBQ pizza, kaks mahla, kakao ja Banana split magustoit - 30€! Kes ütles, et Moskva kesklinnas ei saa normaalse raha eest head ja paremat!?
Homme suundun kella 9ks Pjatnitskaya tänava kohvikusse ja Tony tund aega hiljem Tverskaya kohvikusse.Homne tööpäev tuleb õnneks natukene lühem ja pääseme umbes kella 6 ajal, et siis jalad pükstetaskusse visata ja Megasport Arenale suunduda - Moskva CSKA vs. Istanbuli Besiktas! Mul täitus eile 2 nädalat seda uskumatut Moskva kogemust, Tonyl täna 3 nädalat. Avastada on veel nii mõndagi, kuid alates tänasest loeme päevi koju sõiduni, mitte seda kui kaua siin oleme olnud...

Punane Väljak 

Kahju, et hiljaks jäime... 

Ritz-Carlton Hotel - tass teed hotelli baaris ~ 500 rubla

12. - 14. päev - topeltpuhkus ja segadused tööl

Nagu te juba mu eelmisest postitusest teada saite, siis puhkasime lausa kaks päeva järjest. Laupäeval käisime Ohhotnõi Rjadi metroopeatuse all asuvas kaubanduskeskuses, mis ausalt öeldes jättis väga hea mulje, kuigi see polnud nii uhke, kui teised, mida oleme külastanud. Käisime jälle oma lemmikpoed läbi, Adidase poes oli täiega ilusaid Real Madridi asju, aga kuna ühelegi neist väga praktilist poolt ei leidnud, siis ei hakanud lihtsalt ostmise pärast ostma. Einestasime juba tavaks saanud Burger Kingis ja pärast kõndisime niisama Moskva peal ringi. Käisime uuesti Krasnõe Ploshadil, kuhu oli kerkinud võimas Sotši Olümpiat reklaamiv jõuluturg ja uisuväljak, külastasime keha kergendamiseks uuesti väljaku kõrval asuvat GUM kaubamaja ning puhtjuhuslikult sattusime ka ilmselt Moskva kõige kallimasse keskusesse TSUM, mille viite korrust kaunistasid ainult brändipoed ning mille vestibüüli oli aetud kreemjas valge Bentley Continetal. Hirmsalt suure ringiga jõudsime lõpuks tuttavasse kohta tagasi, jäädvustasime end Anne Veski ja Uku Suviste Moskva kontserti plakati taustal ning suundusime uuesti Ohhotnõi Rjadi, kust haarasime kaasa suurepärase õhtuoote - Dunkin Donutsi 6 erineva täidise ja maitsega sõõrikut. Hilisõhtune suhkru üledoos ning hommikune kõhuvalu oli selle teoga muidugi sama kindel, kui Obama valimisvõit - (Kus juures selle lause kirjutamise hetkeks olen vitsutanud pool pakki M&M komme.) Pärast kahte puhkepäeva oli väga raske magama jääda, eriti raskeks tegi selle aga asjaolu, et meie läheduses asub umbes-täpselt 10 ööklubi ja nädalavahetusel magama jäädes on tunne nagu kaheksa mustlast lükkaksid üleval korrusel klaverit. Isegi täna käib siin korralik transevai. Uinusin igal juhul kella nelja ajal, äratus kell 8 - hullumaja puhvet!

Eile ja täna olin Pjatnitskaya tänava kohvikus tööl, Tony siis vastavalt Starõi Pošmannõis ja täna Tverskayal. Minul on jällegi kaks 14 tunnist suhteliselt mõttetut tööpäeva selja taga ja seda nimelt sellepärast, et meie siinne koolitus pole lõpubosside poolt väga hästi korraldatud. Enne Moskvasse tulekut kujutasime mõlemad ette, et iga päev me konkreetselt õpime - saame kõike jooke mitmeid kordi läbi teha, ise süüa valmistada ja kõike muud, mida me sellest ärist teadma peame, kuid siiani on meid kasutatud kui nende tavalisi töötajaid. Nagu ka eelmises postituses mainisin, siis meie endi huvides on siin siiski õppida - musti nõusid korjata ja 7 tundi järjest lihtsalt seista ning vahepeal cappucinot ja lattet võime ju Eestis ka valmistada. Alates tänasest on toimunud aga vajalikud muudatused, vähemalt hetkel tundub niimoodi ning ma loodan, et ma ei pea rohkem sellest kirjutama. Homme oleme jälle koos Tverskayal tööl, Tony alustas tänasest kokapraktikat ning jätkab seda järgnevatel päevadel. Kolmapäeval on meil vaba päev ja siis toimub väikene koosolek, kus arutame veelkorra läbi, kuidas meie järele jäänud aega siin effektiivselt ära kasutada. Minul saab homme täpselt kaks nädalat täis - aeg on lennanud nagu Usain Bolt!

Katsun täna varem horisontaali visata ning kindlasti mõtlen hea une saavutamiseks ülehomsest, kui härrasid ootab taaskord Megasport Arena, Euroliiga ning Moskva CSKA vs. Istanbuli Besiktas!