21. - 24. päev - Üksinda Moskva rüppes

Kuu, kolm kuud, pool aastat, aasta või kolm aastat - olles hetkes, tundub aeg venivat, kuid tsükli möödudes mõtleme, kuhu see kõik kadus ja mida asjalikku me selle aja jooksul korda oleme saatnud. Aeg on fiktsioon, mida mõistame vaid sügavale laskudes. Fakt, et kolm nädalat ja kaks päeva on möödunud hetkest, kui nägin esimese asjana lennujaamas murulapile ehitatud Tesla Towerit, pole fiktsioon. Võitluskaaslane Tony "Povar Entoni" Enden stardib 24 minuti pärast kodumaa poole ning järgnevad kuus päeva ammutan kogemusi üksinda. Meie Moskva kogemus on ajaliselt võrdne, kuid täpselt pööratud kujul.

Viimased kolm ühist tööpäeva möödusid Tverskaya tänava kohvikus ohtra huumori ja söögitegemise lainel. Pärast seda, kui tõstsime natukene häält selle osas, et me pole väga midagi õppinudki, on asjad tõsiselt muutunud ja oleme saanud mentor Petja käe all palju teha. Minul on järele jäänud veel kolm tegusat tööpäeva - homme ning esmaspäev ja teisipäev. Nädalavahetuse sain vabaks seetõttu, et minu pikk ja tõsine töö on kandnud vilja - laupäeval ootavad mind ja Petjat: Stadium LIVE Club, Arty, Swanky Tunes ning SWEDISH HOUSE MAFIA! Pole saladus, et siia tulles lootsin kogeda nii palju, kui võimalik, ka kõike muud peale töö. Tõsise spordi ning muusika- ja meelelahutusäri fännina olen ülimalt õnnelik, et saan lisaks Euroliiga tippkorvpallile kogeda midagi sellist nagu on muusika ja turundusgeeniuste Swedish House Mafia kontsert! Tuleb vastu pidada veel homne tööpäev, siis täie raha eest lõbutseda, veel viimased kogemused saada ning juba tuleval kolmapäeval võtan minagi jalge alla teekonna Fabrika Hostel - Tverskaya Nikolai - Belorusskaya vaksal - Sheremetyevo - Tallinn Lennart Meri Airport.

Tänane päev algas pisut varem, kui teised vabad päevad on alanud, sest pidime Tonyga veel viimast korda Punase väljaku jõuluturul käima, et sealt erinevaid meeneid koju osta. Kahjuks plaanid muutusid ja selle asemel käisime läbi kõik kolm Moskva kesklinnas asuvat Bar-Buffet Nikolai nimelist kohvikut, sõime-jõime, tegime pilte ning Tony jättis kolleegidega hüvasti. Kell 19.30 alustasime Tverskaya kohvikust teekonda Belorusskaya vaksalisse ning tegime seda meelega jala. Uskumatu, kuidas kogu see teekond tundus teistsugune, kui minu esimesel päeval siin. Moskva on saanud koduks, Moskva on saanud paigaks, kus oled harjunud liikuma ning jõulukaunistused paistsid eredamad, kui kunagi varem, vähemalt Tony jaoks. Tema jaoks oli käes hetk, kus tunneli lõpus paistev valgus on saanud reaalsuseks. 15 minutit hiljem olime lõpuks vaksalis, mis saabumisel paistis suur ning segane nagu jäljetut kadunud lumeinimene. Hoopis teise pilguga möödusime nendest kaupmeestest, kes sulaselget Muuga põldudel auravat lehma gavnood inimestele pähe määrida üritavad. Kätte oli jõudnud hetk, kui jätsime hüvasti ning tänasime üksteist selle suurepärase ühiselt veedetud aja eest ning sõber metallidetektor neelas Tony vaksali ootesaali.

Metrooga hostelisse seigeldes laskusin sügavale mõttesse ning mind valdasid ainult positiivsed emotsioonid. Käes on hetk, kus tuleb üksi hakkama saada ja ma teen seda suurima hea meelega, ma olen siiski eneseavastus retkel. Käes on tõeline vabadus, vabadus ainult iseenda eest vastutada ja valida ning teha seda tuhat kilomeetrit kodust eemal, sellises Metropolis nagu seda on Moskva. Mitte, et ma oleks seda aega oodanud ja soovinud Tonyst nö. lahti saada, aga kuna kuus päeva tuleb üksi hakkama saada siis on see paratamatus. Moskva, viimane võimalus, neela mind endasse...

* Tõeline talv on jõudnud Moskvasse ja olgugi, et lund põhimõtteliselt polegi, siis külma on viimastel päevadel olnud 15-20 miinuskraadi vahel. Täna päeval Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku varjust väljudes lõikas tuul nii räigelt, et ma tundsin nagu Balti jaama kioski aseritest müüjad lõikaks miniatuursete machettedega burgeri vahele mu põskedelt kebabi. Tulles tagasi ka minu fetishi juurde, näha igal pool inimesi, kes meenutavad mulle kedagi teist, siis vahepealse aja jooksul on Tverskaya tänava kohvikut väisanud Superstaari-Anis, Eiki Nestor ning noorem variant ilma habemeta Eesti geniaalsest heliloojast Arvo Pärdist - oli au teid Moskvas kohata!

* Hetk tagasi einestasin hosteli elutoas koos Ukraina ehitaja, venelannast arhitektuuri tudengi, Valgevenest pärit meie hosteli nö toiduspetsialisti, bi-seksuaalse Dima ja iga 15 minuti tagant endale kirsimaitselise pläru keerava moosekandiga - elu on seiklus. Vähemalt oli tore üle pika aja süüa kartulipudru, kala ja värsket salatit.

NB! Olen unustanud oma Keila sõpradele ja teistele tähelepanelikumatele öelda, et ca. 5 päeva tagasi Sheratoni hotelli numbritoas number 313 Baltika seitset libistades märkasin järsku telekast tuttavat korvpalli saali. Ütlesin Tonyle, et jõledalt Keila Tervisekeskuse saali moodi ning sekund hiljem hõikasime, kui ühest suust: "See ongi Keila Tervisekeskuse saal." Jah sa loed õigesti, ma sattusin kell 1 öösel Moskvas olles kõikidest võimalikudest kanalitest puhtjuhuslikult sellele kanalile, kus näidati suvel Keila Tervisekeskuses vene Disney poolt filmitud filmi. Millised on võimalused, et seline asi juhtub? Ilmselt väiksemad, kui need maasikatükid šokolaadi sees, mida hetkel söön. Tervitused sõpadele, kes selle filmi juures abiks olid lähevad Soome ja Taimaale.

6 päeva jäänud...