25. - 27. päev - Swedish House Mafia & "Kapp"

Viimane nädalavahetus siin Moskvas on nüüdseks seljataga ning emotsioonid on endiselt laes. Reedene päev venis nagu ila pärast pudeli Starteri joomist, sest peas oli ainult üks mõte: laupäev, Stadium LIVE Club ja Swedish House Mafia. Peale tööd jäin ruttu magama, et see kaua oodatud päev kiiremini kätte jõuaks. Puhkasin ennast ilusti välja ja vedelesin päeval niisama voodis ning umbes 7 ajal õhtul alustasime hostelis soojendusega. Miša tuli töölt kahe pudeli konjaki ja ananassi mahlaga - mingisugune kohalik metsakohin mitte VSOP (väga-sitt-on-pärast). Mina selliseid kleepuvaid jooke väga ei talu ja võtsin viisakuse pärast mõned klõmmid. 10ks liikusin Tverskaya tänava Nikolaisse ja sealt juba Petja uhiuue läikiva buumeriga mingisse ülišikki baari. Mul on räigelt kahju, et ma kolmapäeval siit linnast lahkuma pean ja nii vähe siinset ööelu näha saan. Selle baari ja seal toimunud programmi kohta ütleks lihtsalt: "Vot eto da!" Topeltrumm ja tšainik tummist musta teed - 900 rubla (vihje: eurodeks teisendamiseks jaga 40ga). Olime seal umbes pool tundi ja selle aja jooksul sain Petja nõusse, et ta ka ikka pidu naudiks, mitte kainet grupijuhti ei mängiks. Viisime auto uuesti Tverskaya tänavale ja sealt taksoga peopaikka. Sisse jõudes oli saal juba kenasti rahvast pungil ja nüüdseks juba 4 aastat pildil olnud 23-aastane venelane Arty küttis täiega. Kõik oli super hästi korraldatud ja peaesineja Swedish House Mafia ajaks oli saal pilgeni täis - arusaadav ka, show oli võimas. Ma muudkui filmisin ja mul kukkus telefon 3 korda maha, kus juures aasta aja jooksul esimest korda. Igal juhul jäin väga rahule ja olgugi, et tegelikult suhteliselt vara lahkusime, oli kõik super. Hostelisse naastes selgus, et siin pidu endiselt elab ja ega minagi mingi mahlamütsist allaandja pole. Järgnev jutt kirjutatakse Siimu Moskvas käigu ajalukku...

Umbes kella 4 ajal käisid Dima ja Pasha välja idee klubisse minna ja otseloomulikult olin sellega nõus. Klubi asus Punase Väljaku vahetus läheduses ja teiste sõnul oli tegemist afterparty kohaga, lahtioleku aeg kuni 11ni hommikul andis sellest ilmselgelt mõista. Muusika oli väga hea ning seltskond oli värvikirev. Pärast mõningat puurimist tekkis mul hirmus tahtmine ühelt baaridaamilt küsida ega juhuslikult geiklubiga tegemist ei ole? Vastus oli eitav, kuid ometi oli seal mitu paarikest, kes tegid omavahel inetusi. Tolerantse inimesena ei teinud sellest välja ja nautisin muusikat ning umbes 7 ajal sättisin sammud hosteli poole. Dima ja Pasha polnud nõus lahkuma ja sellepärast tegin seda üksinda. Kõik sujus vahejuhtumiteta ja jõudsin turvaliselt hostelisse, ainult Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku juures sain korralikku lõikavat tuult tunda - machetted on pisut suuremaks ja teravamaks muutunud, ei tea kas aserid on neid vahepeal Verioral elava vanaisa luisu peal teritamas käinud või Top-Shopist uued tellinud. Hostelisse jõudes olin nagu Mika Myllylä ja Harri Kirvesniemi ristsugutis, jäätunud ila lõua otsas vedelemas. Rääkisin veel adminniga tunnikese juttu ja 9 ajal vajusin sügavasse REM-unne. Kui ma kella 4 ajal Miša küsimuse peale ärkasin, sai varahommikuse seikuse osas kõik selgeks. "Siim, kak Škaff vtšera bõl?" "Škaff?" Järgnes umbes 15 ja poole sekundiline lakkamatu kajakas ja ülejäänud on juba ajalugu...

* Üleeile kohtasin Lenini nimelise Biblioteegi metroopeatuses botoxit täis süstitud punaste huultega Anu Saagimi look-a-like'i ja pidin sarnasuse pärast äärepealt minestama.

PS! Kõrvu paitab Gareth Emery podcast 213, ühes lähedalolevas ööklubis käib jälle korralik Estonia musta tiibklaveri lükkamine, Miša norskab harjumatult vara, vastasmaja akendes tantsib tüdruk punases ja 21. novembril töölt kaasa pakitud indeika puhkab endiselt külmkapi kõige alumisel korrusel, aga las inimene puhkab, see on šport!

3 päeva jäänud...