Tuhat kilomeetrit itta!: 28. - 30. päev

Viimane nädal on olnud äärmiselt emotsionaalne, sest just siis, kui elu Moskvas muutus eriti magusaks, tuleb koju lennata. Tunnistan, et esimest korda kodust nii kaua eemal olles on kuu aega siiski maksimum, kuid see ei muuda fakti. Mul on isegi natukene hirm Eestisse jõuda, sest to-do list on kasvanud metsikult pikaks, kuid tuleb tõdeda, et ma ei jõua ära oodata, et üha kiiremini sealt listist asju maha kriipsutama saaks hakata. Hetkel lennukis istudes, parimatele Moskva mälestustele mõeldes, head muusikat kuulates ja seda imelist vaadet nautides, käivad mitu korda üle keha külmavärinad - ma leian, et olen saanud väga suure kogemuse võrra rikkamaks ning olen õigel teel. Tänan südamest kõiki, kes on seotud selle projektiga, et kaks kanget, üle 190 pikka maapoissi tundmatus kohas vette visati. Tänan südamest inimesi, kellega kohtusin, kellega kuu aega koos töötasin ning kellega kuu aega koos elasin. Samas kirun põhi- ja keskkooli aegset Siim Mesipuud, kes vene keele tundides tähele ei pannud ja kodus kõige muu, kui õppimisega tegeles. Õppisin selle kuuga rohkem, kui 8 aastaga koolis ja ülikoolis! Olgugi, et poroloon madrats minu ca. 88 kilose keha all vajus iga ööga aina rohkem kokku, oli ikkagi kuradima mõnus selle puust riiuli teisel korral vedeleda. Mis sellest, et Miša norskas mõni öö umbes nii kõvasti, et detsibilli mõõtja oleks tuvastanud inimese kõrva jaoks maksimaalse talutava 156 db'd ; mis sellest, et alguses tuli inimestele lihtsalt kavalalt noogutada ja loota, et nad rohkem midagi ei küsi - see kuu Moskvas oli äraütlemata vinge. Ma jään igatsema neid üüratuid kaubanduskeskuseid, neid kilomeetrite pikkuseid metrootunneleid, lõikavat tuult Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku varjust väljudes, neid ne-offitsialnõi taksosid, 24 tundi lahti olevaid poode ja söögikohti, seda 21. novembril töölt kaasa pakitud kalkuniliha, kes hosteli külmkapi viimasele riiulile puhkama jäi, isegi neid Kõrgostani ja Kasakhztani mongoleid. Kuid kõige rohkem jään igatsema Bar-Bufet Nikolaid, oma kolleege ning seda rohelise valguse linna - Moskva, oled imetlusväärne Metropol, viimaste signaalide kohaselt võid mind võib-olla üsna pea veelkord rõõmustada. Fakt, et surfan oma elu tormitsükloni keskel asuval laineharjal Hawaii Xpressist ostetud kõige suurema, voolujoonelisema ja ilusama surfilauaga, on mulle nüüd kohale jõudnud. Tormitsüklon muutub õige pea orkaaniks ja sellelt laineharjalt ma maha astuda ei kavatse, kuid paratamatult tuleb see kogemusterohke peatükk mu elus nüüd suure-suure ning kullakarva paelaga kinni sõlmida. Iga asja lõpp on millegi uue algus!

PS! Kummardan teie kõigi ees, kes te minu blogil silma peal hoidsite ja mulle kaasa elasite, suured kummardused kõigile, kes kas või ühte postitust lugesid.

до свидания, Москва!
спасибо!

"Ükski tark meremees ei vali tormise ilmaga rannikut"