11. päev - Metropolis & Evropeisky Shopping Center

Mõnusat Vuntsvembri lõppu, saate nüüd oma Magnumid ära rasseerida!

Kaua oodatud vaba päev tuli väga magusa une ja erinevate unenägudega ühest kallist kadunud sõbrast. Mulle sai veelkord selgeks, et alateadvus moodustab unenäod sellest materjalist, millele oled mõelnud umbes pool tundi enne uinumist. Und tuli 11 tunni jagu ja sellest piisas, et enda patareid jälle täis laadida. Umbes nelja paiku pakkisime end sisse ja seadsime sammud metroo poole, et külastada Voikovskaya peatuse juures asuvat järjekordset mega kaubanduskeskust Metropolis. Väljas sadas aga paduvihma ning see muutis liiklemise veel keerulisemaks ning eile maha tulnud lumest pole ilmselt homseks peale kõrgete hangede midagi järel. Metropolis on suur kabanduskeskus, kuid siiski kõige tagasihoidlikum, mida oleme külastanud. Kus juures see oli esimene suurem koht, kuhu saime sisse ilma metallidetektorit läbimata. Poode ja söögikohti järjekordselt igale maitsele, samuti suur meelelahutuskeskus bowlingu, piljardikeskuse ja 4D kinoga. Enne missioonile minekut einestasime peagi ka Maarjamaale jõudvas Subways ja tuleb tunnistada, et sealne toit õigustas enda ootusi kordades rohkem, kui KFC's pakutav toit, mida proovisime kolm päeva tagasi. Samas oma ajusagarate vahel tuhnides meenub mulle kusagil ajuripatsi ja külgmise vatsakese vahel asuv mälestus, et KFC polegi midagi erilist, pigem tüüpiline USA haip. Peale söömist tegime sellele kolmekordsele keskusele suhteliselt kiire tiiru peale, külastades enda lemmikuid kauplusi, kuid midagi meelepärast ei leidnud. Otsustasime siis uuesti Evropeisky Shopping Centrisse minna. Seekord oli seal orienteerumine kordades lihtsam ning otsejoones põrutasime Nike esinduspoodi, kust Tony ostis endale sitaks ilusa Kobe Bryanti brändi Kobe System kollase-mustaga pusa. Seejärel otse Bershkasse, kust mina sain endale samuti meelepärase sooja kampsuni. Ilusaid asju oli seal veel, mis tähendab, et külastame seda keskust kindlasti veelkorra. Hüppasime veel toidupoest läbi ning ostsime õhtuse Montepaschi Siena mängu kõrvale igasugust manti. Metrooga tagasi sõites astusin mina juba tuttavas Kropotkinskaya metroopeatuses maha, kuid Tony otsustas veel ka Ohotnõi-Rjadis asuvasse kaubanduskeskusesse minna. Kus juures kõik peatused olid täis eriväelastest miilitsaid ja neid oli tõesti väga palju. Ilmselt toimub täna mõni suurem kohalik jalgpalli lahing ning võimud on kõrgendatud valmisolekus. Just selle lause kirjutamise hetkel astus aga hostelisse sisse Tony, endal kriips kõrvuni, kuid seda otseloomulikult põhjusega. Kirill oli helistanud ja härradele veel ühe puhkepäeva andnud. Pühapäeval töötame jälle eraldi, mina Pjatnitskaya tänava ja tema Pošmannõi tänava kohvikus - see on see "tsirkuse" kassidega koht. Kui homne ilm lubab, siis lähme ilmselt niisama linna peale ja kusagile sööma. Kui sajab, siis vedeleme terve päeva hostelis, puhkame ja ei kavatsegi end kasutute rüblikutena tunda.

PS! Klappidest kõlab Above & Beyondi Group Therapy Podcast 003, hostelis elavad venelased teevad täna õhtuks plaane, stendil olev foto Brad Pitti poolt filmis Fight Club kehastatud Tyler Durdenist tuletab meelde seda suurepärast meistriteost ja mul tuli peaaegu geniaalne idee oma järgmiseks blogipostituseks.

Skullcandy klapid ühe elektroonikapoe vaateaknal

8. - 10. päev - töömaraton!

Kolm viimast päeva kujunesid tõeliseks töömaratoniks ja mul lihtsalt polnud millestki muust, kui tööst rääkida. Viimasest 72-st tunnist olen jalgadel seisnud 40 tundi ja need on olnud enamus aja tühja passimist. Töö on muutunud üksluiseks ja hetkel on tunne, et mind on saadetud mõne teisejärgulise ülikooli poolt tasuta praktikale, sest enamuse ajast olen "jõhvikas". Tulime siia siiski sellepärast, et saada kvaliteetset koolitust, et Eestis avatavas Nikolais kvaliteetsed töötajad olla. Hetkel aga ei tunne, et meid koolitataks, pigem teeme nende jaoks tööd ja just nimelt sellist tööd, mida võin teha kinnisilmi, tsirkuse elevandi seljas ja samal ajal sifkasi süües. Kuna oleme ise väga huvitatud just sellest, et Eestis avatavas Nikolais oleksime kõrgetasemelised teenindajad/kokad, siis tõmbasime täna päris korraliku vile ülesse. Homne vaba päev on kui Issanda õnnistus ja eks peale seda paistab, kas midagi ka muutub. Proovin blogi kirjutades mitte üksluiseks ja imalaks muutuda ning just sellepärast ma enam tööst ei räägi. Täna õhtul naudime kõike seda, mis käib sellega kaasas, kui järgmine päev on vaba ja homme lähme järgmist kaubanduskeskust avastama - Metropolitet, siis me tuleme. Tunnistan, et olen täna roostes - homme kirjutan pikemalt. Tervitused Maarjamaale!

PS! Moskva mattus lumme ja ma olen endiselt arvamusel, et selline ilm on ebanormaalne. Samuti vajab tasumist üks võlg: viskasin eelmises postituses välja veksli, et Moskva linna all sõidab 6-7 metrooliini, tegelikult on neid 12.

Kanjets multifilm!

7. päev - Evropeisky Shopping Center

Kaua oodatud vaba päev on nüüdseks peaaegu selja taga ning see kulus marjaks ära. Magasin kella kaheni, uni oli magus, kuid alateadvus on uuest infost niivõrd pöördes, et unenägudeks olid korralikud multikad. Tony äratas mind hommikul mitu korda, kuid teada tuntud unekotina lükkasin ärkamist mitu korda edasi, sest lihtsalt nii hea on vedeleda, kui sa tead, et sul pole kohustust ärgata. Ühe korra, kui Tony äratama tuli, teatas ta mulle suurepärase uudise: Liina Vahter ja Mihkel Raud ootavad last!? Minu endiselt une lainel olev alateadvus manas sekunditega pildi, kuidas ämmaemand võtab vastu Mihkli tabalukuga vastsündinud Mihkel Raud juuniori, kes esimese asjana issile musta pori näkku pritsib ning karjub: "Disko pole oluline, punk on põhiline". Hommikul, kui teised tööle sättides toas ringi liikusid, tegin ka korra silmad lahti ja aknast välja vaadates nägin, et lund sadas. Moskvas siis esimene lumi ja seda oli ka arvata, sest eile koju jalutades oli väljas 5 miinuskraadi. Meie kohvikus ja ka linnapildis on märgata esimeseid jõulukaunistusi. Umbes nelja paiku alustasime rännakut Evropeisky Shopping Centrisse, olime seda hetke kaua oodanud. Meile lähimasse Kropotkinskaya metroojaama jõudes avastasime, et sinna minekuks ei peagi seiklema, kõigest ühe ümberistumisega kaks peatust Kiievskaya peatusesse ja olemegi kohal. Mind paneb see metroosüsteem siiamaani imestama, see on ikka tõeline rägastik - Euroopa kõige kallima (Venemaa pole ju Euroopa!?) ja maailmas kalliduselt neljandal kohal oleva linna all sõidab vähemalt 6-7 erinevat liini. Metrood on muidu suhteliselt korralikud ja puhtad ning miilitsad ja korrakaitsjad kõnnivad igal pool ringi. Kuna sõitsime sellisel kella ajal, et tööpäev hakkas lõppema siis oli väga palju rahvast ja nagu ikka, igal teisel käes iPhone, aiBljäd või mingi muu tahvelarvuti. Mitte mingisugust väärtuslike asjade hõlma alla või kusagile põue sisetaskusse vanaema poolt õmmeldud "salakasse" peitmist ei toimu. Meil, kui välismaalastel tasub seda siiski igaks juhuks teha.

Evropeisky Shopping Center on väga võimas ja suur keskus, mitme erineva sissepääsu ja aatriumiga, milledele on antud suurte linnade nimed, et oleks parem orienteeruda. Sisenedes läbisime siin juba tavaks saanud metallidetektori ning avastamine võis alata. Hommikust polnud me veel söönud ning leppisime kokku, et esmalt tangime ennast täis. Leidsime pikema otsimise peale lõpuks neljandal korrusel asuva Food Parki ülesse. See on väga suur osakond, kus olid peaaegu kõik söögikohad, mida teame: Sparro, Subway, Burger King, Kebab House, Texas Chicken, lisaks veel mõned kohvikud, sushikohad, jäätisekohvikud ja kohalikud restoranid. Otsustasime end jällegi premeerida vana heaga ning einestasime Burger Kingis. Pärast seda alustasime ringkäiku, poode oli seal samuti absoluutselt kõike, millest oskasime mõelda ning igas kolmandas olid müüjateks tõelised smaragdid, rubiinid ja briljandid, tõsi sellises kohas tuli neid vastu samuti iga nurga peal. Lemmikuks tädiks osutus Replay poe müüja - külastasime seda poodi ja selle esist vist neli korda. Keskusele tegime samuti mitu korda tiiru peale, enim aega veetsime spordipoodides ning otseloomulikult Zaras, Bershkas ja Pull & Bearis. Seekord midagi ostma ei hakanud, kuna nelja kohalised hinnad ajavad päris segadusse, kirjutasime hinnad ülesse ja jätsime meelde, nüüd saab neid vaikselt teisendada ning seedida lasta ja siis järgmisel vabal päeval teeme come-backi ja lähme lolliks - oeh, nendes poodides ringi liikudes tuli nagu iseenesest meelde Meie Mehe laul "Kui mul oleks miljon krooni". Selline poodlemine võtab, aga kahel kangel üle 190 pikal mehel palju energiat ning otsustasime veelkord oma kõhtu KFC's premeerida. Rämpstoit for life! Seina peal olevalt kuulutusest avastasime, et seal töötavad inimesed teenivad siin kallis linnas ainult 700€ pluss preemiad. Leti taga oli näha ainult sisse rännanud tegelasi. Ausalt öeldes ei saanudki aru, mis rahvusega tegemist oli, polnud päris hiinlased ega jaapanlased, aga silmad olid siiski natukene riisi täis. Korraliku korteri üür pidi Moskvas olema umbes 1000-1200€, nii et 700€ siin linnas - tsiteerides klassikuid "...no kas selline asi ei aja jooma." Lõpetuseks käisime 0-korrusel olevast toidupoest läbi ja kuna olime õginud ainult rämpsu, siis ostsime ainult tervislike asju: viinamarjad, mustikad, metsmarjad ja füüsal. Hakkame neid 12 minuti pärast hakkava Montepaschi Siena ja Bennet Cantu vahelise korvpallilahingu kõrvale vitsutama. Homme tuleb raske tööpäev, kuna meid lüüakse lahku ja töötame erinevates kohvikutes. Mina lähen Pjatnitskaya tänaval asuvasse kohvikussel, kus homme töötavad kõik sellised töötajad, keda ma pole näinud. Tuleb hakkama saada ja kindlasti on homme õhtul nii mõndagi rääkida, samas tuleb tunnistada, et ootan üle kõige järgmist vaba päeva.

6. päev - vaba päeva ootel

Kolmas järjestikune 13-tunnine tööpäev on lõpuks ometi selja taga ja ootan homset vaba päeva suure huviga. Kui tavaliselt oleme tööl viiekesi, siis täna esimest korda olime neljakesi, mis tähendas seda, et Tony oli esimest korda leti taga just kui tavaline töötaja. Suhtles klientidega, tegi süüa ja sai sellega väga hästi hakkama. Minul edenes tänane päev samuti väga kenasti ja nüüdseks on kõik menüüs olevad joogid selged ja tuleb hakata lihtsalt kvaliteeti tõstma, samuti tuleb selgeks saada kõik need erinevad pirukad ja ilmselt siis paari päeva pärast visatakse mindki vette. Hommikul ärgates mõtlesin, et milliseks võib pühapäevane päev Tverskaja tänaval kujuneda, kas rahulikuks või just vastupidi ilgeks tõmblemiseks. Laupäev oli üsna kiire ja seda muidugi sellepärast, et nädalavahetusel alati rohkem liikumist. Tänane hommik andis aga märku, et tulemas on rahulik päev, kõik kas puhkavad kodus peredega või magavad eilset peatäit välja. Kahjuks või õnneks pidin eksima, sest peale lõunat läks andmiseks. Võib öelda, et tegemist oli lausa Kopli number 2 trammiga ja seda mitte sellepärast, et meie baari oleksid külastanud Säästumarketi kilekoti põhjast Moment kummiliimi nuusutavad ja ennast pahaaimamatult täis märgavad eluheidikud, vaid meie neljakesi saime korralikult ringi joosta. Samas sellega tuleb rahul olla, sest aeg läheb kiiremini, kui ei pea passima ja ise arenen edasi just sellistes olukordades - täielik win-win olukord. Kuna olime juba hommikul kokku leppinud, et täna õhtul premeerime ennast ühe kvaliteetse metsakohinaga, siis ootasime seda tööpäeva lõppu veel rohkem. Tuletasime seda päeva jooksul mitu korda üksteisele meelde ja fantaseerisime sellest imelisest värskendavast õlle maitsest. Päeva lõpp kujunes siiski üsna rahulikuks ja viimased kaks tundi saime niisama elust-olust rääkida ja üksteist rohkem tundma õppida - peab tunnistama, et Kirill ja Petja on ikka sigalahedad kutid. Petja kus juures kogus kolm aastat Nikolais töötades raha ja ostis endale 2012. aasta uhiuue BMW 525, no kurat on ilus asi. Oleme kahe päevaga veits eesti keelseid lollusi ka poistele õpetanud ja kuna nendest keegi aru ei saa, siis saab sellega piisavalt nalja. Üsna naljakas on kuulata neid üksteist köögis mehesuguelunditesse saatmas. Sõitsime siis oma tuttavaks saanud neli peatust ühe ümber istumisega Pussy Rioti ehk Lunastaja kiriku juurde, võtsime sammud 24 tundi lahti oleva poe Kontinental poole ja lubasime endale kolm jääkülma Carlsbergi. Tean, mida sa nüüd mõtled - jah alkoholikeeld siin maal siiski kehtib 23.00 kuni 08.00, aga alla 5 promilliseid õllesid müüakse kogu aeg. Sellele lausele punkti pannes lõpetasin just esimese nendest ja homme kavatsen magada vähemalt kella üheni ning siis Europeiski Shopping Centrisse, kus juttude järgi pidid normaalsed hinnad olema. Loodan endale ja mõnele kallile inimesele midagi ilusat leida. Klappidest kõlab Pacha Moscow resident DJ Fomichevi Podcast, Tony järab õlle kõrvale ostetud pistaatsiapähkleid, kaks värvikat meessoo esindajat, kellest üks kannab nabapluusi, teevad üksteisele silma ning meie toas elav Misha mängib oma iga õhtust sessiooni mängus FIFA 13.

PS! Loodan, et minu tekst liiga üksluiseks tööjutuks pole muutunud ning olete endiselt minuga. Samuti tahan tähelepanelikumatele öelda, et ma ei põe düsgraafiat, tean väga hästi, et eilses postituses oli mul kahes lauses grammatiline viga ehk eitus ja jaatus kõrvuti, kuid kuna rõõmustan teid aiBljädi vahendusel, siis parandamine on natukene raskendatud. Homme kindlasti juba pikem ja värvikam tekst, tervitused Eestisse!

4. & 5. päev - valulikud tööpäevad

Põhjus, miks ma jälle kaks päeva ühte postitusse mahutan on väga lihtne - mul lihtsalt pole palju rääkida. Eilne tööpäev oli siis esimene nii öelda tavaliselt kulgev päev ja see möödus enamus aja lihtsalt kõrvalt vaadates. Endiselt oli selline tunne, et pigem jään ette, kui olen abis, aga see on hetkel veel normaalne. Pärast paari tundi jalgadel sai mulle selgeks, et need päevad hakkavad mulle üsna keerulised olema, sest kannad ja põlved löövad tuld juba mõne tunniga. Viimati töötasin sellises kohas, kus peab terve päeva seisma 2010. aasta suvel, kui olin Viimsi SPA restorani administraator - pikimad tööpäevad seal küündisid 16 tunnini ja kannad valutasid meeletult. Tüüpilisele Eesti mehele kohaselt pole aga siiamaani midagi ette võtnud ja nüüd jälle sellise töö juurde tagasi tulles annavad nad endast uuesti märku. Ilmselt läheb asi siiski paremaks, sest mida rohkem ma õpin, seda rohkem saab töö ajal ringi liikuda, valutama hakkavad nad aga just sellest tühjalt seismisest. Igal juhul lubasin endale täna, et Eestisse jõudes võtan nendega midagi ette. Õhtul kui koju kõndisime, siis avastasime, et meie tänavas käib jälle korralik andmine ja bass taob tuppa. Hostel asub tänavas, kus on mitmeid klubisi ja baare. Õnneks on väsmus nii suur, et väga palju see ei sega ja magasin mõne hetkega. Enne, kui magama jäime, elasime arvuti vahendusel kaasa Eesti parimale korvpallurile Kristjan Kangurile. Pärnu Koljat tegi jälle supermängu ning meeskond võitis. Kaugel kodust, kuid kired käivad kaasas kõikjal.

Täna hommikul oli esimest korda väga raske maast lahti saada ja jäime esimest korda ka tööle natukene hiljaks. Üle 6 tunni pole veel öösiti maganud, kui see vaba päev välja arvata. Selle lause kirjutamise hetkel näitab kohalik aeg 01:41 ja juba on kindel, et ka täna öösel ei maga kauem kui 6 tundi. Selle eest tasun oma unevõla aga homme, sest esmaspäev on härradel vaba päev. Tänane päev oli tööl palju parem, sai enam-vähem oma skillid restoranis töötamise ajast meelde tuletatud ja iga järgmine päev peaks tulema aina tegusam. Probleeme valmistab aga vene keel, mis kindlasti on selle vähese ajaga arenenud, kuid siiski paljudest asjadest aru ei saa. Kõige hullem on muidugi siis, kui mõne töökaaslasega niisama maailma asjadest vestelda. Muideks kõik töökaaslased on umbes minu vanused kutid ja väga abivalmid ja pullid tegelased, tunnistan et absoluutselt kõik eelarvamused on kummutatud. Samas tuleb tunnistada, et Venemaal elavaid venelasi ja Eesti venelasi samasse patta panna on sama suur viga, kui oma 5-aastasele õele Lumivalgukese asemel Kummi-Tarzanit unejutuks lugeda. Täna sai ka lõplikult selgeks, et kuigi tegemist pole restoraniga ja ei toimu näiteks lauast teenindamist, siis kvaliteet ja nõuded on väga kõrged ning personal on väga tark ja haritud, vähemalt selle kohapealt, mis puudutab teenindust ja söögi valmistamist.

Kohalik aeg on 01:51, klappidest kõlab vähemalt kolmandal tiirul olev Gareth Emery Podcast numbriga 210 (ülihea), ma olen surmväsinud ja ei jõua homme õhtut ja esmaspäeva ära oodata.
PS! Eile hommikul ärgates tundsin, et mu viimane tarkusehammas otsustas kasvama hakata. Olen endiselt arvamusel, et need võiksid ainult tarkadele kasvada, siis pääseksin sellest piinast. Mine tea, kas kokkusattumus, keskkonnavahetus või tõesti elan praegu oma elu laineharjal ja saan targaks - kui nii, siis see pole mulle veel kohale jõudnud. Võib-olla sellepärast, et minu saja üheksakümne kolme sentimeetrise keha ning ilmselt kõige odavama vee baasil värviga üle võõbatud voodivõre vahel on 5cm pesuehtsat ''Made in Russia'' porolooni!

2. & 3. päev - Moskva koorekiht ja suurlinna elu

Esimene tööpäev kujunes nii pikaks, et eile õhtul ei jõudnudki blogida, sest hostelisse jõudes olin läbi nagu Läti raha. Magada tuleb 5 cm paksusel poroloon madratsil ning nagu arvasin, kujunes esimene öö korralikuks košmaariks. Lõppkokkuvõttes magasin umbes 3 tundi ja esimesest tööpäevast tõotas juba esimestest hetketest peale tulla tõsine proovikivi. Bar-buffet Nikolai nimelisi kohvikuid on Moskvas neli tükki ning hommik algas ühes nendest. Ülemus Kirill pidas hariva loengu viina, tequila ja gini ajaloo kohta, enamus tekstist muidugi aru ei saanud, kuid asi seegi. Minu niigi unisele hommikule lisas hoogu aga see, et selles kohas vedeles kaks kassi ja kus juures need kassid liiguvad seal ringi ka siis, kui kliendid sees on. Juttude järgi pidid need kaks olema lausa selle "tsirkuse" tõmbenumbriteks. Ohtra tatistamise ning suitsuhaisu saatel proovisin Kirilli tekstist välja noppida kõik, mis vähegi tuttav. Jah just nimelt, suitsetamine on siin kõikide võimaluste maal endiselt igal pool lubatud. Üllatav oli muidugi see, et loengu ajal nii ülemus kui ka kõik 7-8 töötajat klienditsoonis vahetpidamata tossasid. Nii siis kassid ja söögilaua ääres suitsetamine, mulle sai sekunditega selgeks, et siin maal on kõik teisiti, kui oleme harjunud. Pärast loengut sõitsime Tonyga muhvika kongis oma põhitöökohta ning asusime tööle. Tulemas oli tähtis päev, sest õhtul toimus seal ülemuse venna sünnipäev, õhus oli tunda elektrit ja seda põhjusega - oodata oli Moskva koorekihti. Proovisime Tonyga mitte väga ette jääda ja lootsime, et äkki saadetakse meid üldse jalust ära, kuid see jäi meie väikeseks helesiniseks unistuseks. Sünnipäev oli muidugi väga lahe ja esinduslik nagu säherdustele inimestele kohane - suurepärased söögid, erinevad bändid, kellest lahedaim mängis väga muljetavaldava popurii erinevatest lugudest, liivajoonistaja ning otseloomulikult duo, mis koosnes kahest piltilusast mehest ja naisest, kes tavaliselt noorte poiste ja tüdrukute märgadesse unenägudesse eksivad. Kohe esimesel päeval sain korraliku kooli ja nägin, milline näeb välja rikaste pidu. Kuna vahepeal selgus, et Kirill oli meile järgmiseks päevaks puhkepäeva andnud, siis rabasime kuni lõpuni. Töö lõpetasime lõõgastava rummikokteiliga kell 2.30 ja hostelisse jõudsime umbes 3.30 - kuradi hea oli väsinud olla ja pärast jääkülma dušši kukkusin voodisse.

Selge oli see, et vabal päeval magame isuga ja seda ka tegime, voodist ajasin ennast ülesse vist poole kahe ajal, sest ärevus hakkas vaikselt märku andma. Olime eelmisel päeval enda jaoks kõik kenasti ära sättinud nagu kahele korda armastavale härrasmehele kohane. Moskva CSKA ja Belgradi Partizani vaheline Euroliiga mäng 14 500 inimest mahutaval Megasport Arenal oli tõsiasi ja seda lihtsalt tasus oodata. Enne mängu käisime linna peal, tutvusime ümberringi olevate hiiglaslike ja luksuslike hoonetega ja mina sõitsin esimest korda Moskvas metrooga. Suurlinna elu jõudis sellest hetkest lõplikult minuni. Siit soovitus, kui oled flegmaatik, siis palun ära siia ega ka ühessegi teise suurlinna trügi. Mõelda väga aega pole, kehtib vaid reegel "Go with the flow". Tony näitas mulle kirikut, kust sai alguse mõnitus mehe aadressil, kes lasi Tallinna tänavatele maalida bussiread ehk siis kirik, kus otsustas orgiat pidada Pussy Riot. Kõige võimsam oli muidugi Kreml ja Krasnõe Plošad. Nüüd ma siis saan aru, kuidas see Saksa poiss oma lennukiga sinna maandus, see on ju täielik lennuväli. Otse selle platsi kõrval asus kõige uhkem kaubanduskeskus, mida ma oma senise noore elu jooksul külastanud olen - lihtsalt võimas. Kell tiksus peale ja enne korvpalli elamust oli vaja veel süüa. Õiget kohta otsides läbisime Moskva moetänava ning möödusime Ritz-Carltoni hotellist, mille ees "vedelesid" seitse Audi A7 LI'd, üks Audi RS8 ja tagasihoidlik, kuid tutnoi Merzedes-Benz E200. Pööritasin silmi nagu oleksin sattunud Nukitsamehes Ita Everi poolt kehastatud karakteri meelevalda ja tegin seda veel vähemalt järgmise ristmikuni. Megasport Arena juurde jõudes sai selgeks, et tegemist ei ole mingi tavalise Saku Suurhalliga. Läbida tuli kõiksugused turvakontrollid ja metallidetektorid, aga sellega oleme juba harjunud ja olgem ausad ega muudmoodi siin riigis rallit ei sõida ka. Saal on uhke, hoopis teine tera ja see oli lihtsalt võimas. Kõik oli väga hästi organiseeritud ja sellepärast ei saanud arugi, et väga rahvast oli, kuid tegelikult ikka oli. Õhkkond oli hoopis teine ja väga mõnus oli jälgida CSKA ja Partizani fännide tegutsemist. Mulle hakkas aina rohkem tunduma, et siin on ikka absoluutselt kõik teisiti ja kui ma ütlen teisiti, siis ma mõtlen...teisiti. Tantsutüdrukud olid meie omadest üle absoluutselt kõikides parameetrites - saate aru küll mida ma täpsemalt selle all mõtlen. Poolajal sai oma võimaluse ka Moskva parim nooremate tüdrukute tantsugrupp - parim sellepärast, et siin riigis nõrgad/kehvad oma võimalust sellisel üritusel ei saa. Loo saatel, kus üks Hollywoodi kaunitar laulab, et naised juhivad maailma, esitasid nad sellise kava, mis teeb silmad ette ka meie TTÜ ''staar tantsutüdrukutele''. Tagasi hostelisse jõudes on igal juhul suur kergendus, sest see päev läbi seiklemine tõesti väsitab ja seda teeb see ka kohalikega, vähemalt metroos ringi vaadates ja isegi püstijalu tukkujaid nähes tundub see niiviisi. Homme siis jälle tööle ja loodetavasti saab ühe sammu võrra jälle edasi astutud. Allpool siis ka mõningad pildid tänasest seiklusest.

1. päev - õnnelikult Moskvas

"Sa oled nagu see noor saksa poiss, kes Teise Maailmasõja ajal keset päeva lennukiga punasele väljakule maandus." See on lause, mis ei lähe mul vist kunagi meelest ära. Lause autoriks on üks üsna värvikas õppejõud, kes kostitas mind selle fraasiga, kui ma lolli näoga aknast välja vaadates mõtetega kusagil paralleelreaalsuses rändasin. Nüüd aga kõigest järgemööda:
Lennukiga lendasin viimati umbes 10 aastat tagasi, mis tähendas seda, et täna istusin akna all nagu väike laps. Ülevalpool pilvepiiri säras päike ning pilvepadi oleks olnud justkui pind, millele oleks võinud astuda. Lendamist ma otseselt ei karda, kuid miskipärast arvasin, et see kõik on hullem, samas  nagu juba ütlesin ega millekski muuks väga aega polnud, kui selle vägeva vaatepildi imetlemiseks. Kaaslaseks otseloomulikult Gareth Emery Podcast numbriga 209. Sule silmad ja kujutle seda vaatepilti: pilvepadi, päike ja maailma parim trancemuusika! Moskvasse maandudes hakkas reaalsuses vaikselt kohale jõudma. Kui ma lennuki aknast murulapile ehitatud Tesla Towereid nägin oli hetkeks tunne, et kas tõesti olen sattunud oma kõige aegade lemmikuimasse strateegiamängu Red Alert? Kui see oleks nii, siis ma sooviksin ilmselt olla undercover agent. Passikontroll ja pagasi leidmine möödus enam vähem normaalselt, kuid rongi, mis kesklinna sõidab oli küll keeruline leida. 10 minutit ja 320 rubla hiljem olin aga õnnelikult rongi peal ja juba 30 minutit hiljem ka kesklinnas, kus Tony juba ootas. "Tere tulemast elukooli" oli ilmselt parim, mida ta öelda sai. Kõndisime jala umbes 15 minti meie töökohta ning vastuvõtt oli täpselt selline nagu ette kujutasin. Tulevaste töökaaslastega sai viisakalt tutvutud ning laua taha istudes tassiti ette kõike, mida oskad ette kujutada, alustades supist, pelmeenidest ja lõpetades tee ja õllega. Täna midagi suuremat ei toimunud ja Nikolai transamees viskas meid Tonyga hostelisse. Liiklus siin suurlinnas on aga täielik anomaalia, ma kuulsin juhte signaali andmas rohkem, kui ma päeva jooksul silmi pilgutan. Transamees oli muidugi selline frukt, kelle kõrval kahvatuks ka Jason Stathami kehastatud karakter filmis Riskikuller. Mis siin ikka, jalad tugevasti vastu põhja ning juba harjumuspäraseks saanud uuriv pilk aknast välja. Hostel asub kohas, millest aga unistadagi ei osanud. Kiviviske kaugusel asub maailma korruptsioonikeskus Kreml ning teisel pool kirik, kus tegi pulli Pussy Riot. Hetkel istume Tonyga hosteli "elutoas" vaatame telekast Spartaki ja Barcelona Meistrite Liiga jalkat ning muljetame. Barca värava puhul rõõmustada poleks tervisele kasulik, aga õnneks ei ole sellise lolluse jaoks ka põhjust. Ajavahe tõttu kahjuks normaalseid mänge ei näe, kuna homme kell 7 äratus ja hakkab vaikselt pihta. Tuba jagan lisaks Tonyle veel ühe kuti ja ühe tüdrukuga ning magan nari ülemisel korrusel. Kultuurishokki pole veel tekkinud ja ootan pikkisilmi uusi kogemusi...

Moskva-Moskva...

Kunagi algkoolis nimetati säärast asja päevikuks ja sõnad ''Tere minu päevik...'' ei lähe mul ilmselt kunagi meelest ära. Seda otseloomulikult sellepärast, et olin Merivälja Raamatukogu põhikunde ja minust ei pääsenud mööda üksi osa sarjast Berti Päevik. Päris päevikuks blogi muidugi pidada ei saa, kuid teatavaid paralleele võib nende kahe vahel siiski tõmmata. Kolm on kohtu seadus - see on ütlus, mida teame me kõik. Sama kehtib ka minu blogipidamise puhul - kaks korda olen ma selle tegevusega alustanud, kuid ühest postitusest kaugemale pole siiani jõudnud. Nüüd on aga käes hetk, kus selle asja tõsiselt kätte võtan. 20. november, kell 13.20 stardib lend liinil Tallinn - Moskva ning üheks reisijaks pardal olen ka mina. Tulemas on väga-väga põnev kuu aega, sest õppida sealt idapoolt on ilmselt nii mõndagi. Asun tööle/praktikale Moskva peatänava ääres asuvasse Bar-Buffet Nikolai nimelisse söögikohta ning elama 6 metroopeatust eemal olevasse hostelisse. Õnneks ootab mind seal ees juba 6 päeva kohaliku elu-oluga tutvunud Tony - kui nüüd päris aus olla, siis just staarblogija Tony eeskujul ma oma kogemused siin kokku võtangi. Hea lugemine inimestele, kellele see korda läheb ning mälestus mulle endale!

Asjad on pakitud ja kohver, kuhu mahuks sisse vähemalt kaks minu 5 aastast õde, pilgeni täis mahutatud. Kuna hakkame Tonyga elama hostelis, mis on täis kõike muud, millega oleme harjunud, siis pakkisin kaasa erinevaid tooteid Kalevilt, saab õhtuti kodaigatsust tekitada. Lennukiga lendasin viimati 10 aastat tagasi, erilisest pabinast ei saa rääkida, kuid väikene ärevus on küll sees ning see ärevus ilmselt kasvab. Õnnelik olen selle üle, et ilmselt õpin selle kuuga rohkem, kui olen õppinud kolme aastaga ühes teatud ülikoolis, kuhu mul pole miskipärast ammu asja olnud. Kui sa siiamaani oled lugenud, siis ilmselt lähevad sulle minu tegemised korda ja just sulle ma luban, et võtan sellest tripis kõik, mis vähegi võimalik.

Muideks, kes veel ei teadnud, siis ''mesi'' on vene keeles ''мед (mjod)'' - 15 tundi lennuni...