"Sa oled nagu see noor saksa poiss, kes Teise Maailmasõja ajal keset päeva lennukiga punasele väljakule maandus." See on lause, mis ei lähe mul vist kunagi meelest ära. Lause autoriks on üks üsna värvikas õppejõud, kes kostitas mind selle fraasiga, kui ma lolli näoga aknast välja vaadates mõtetega kusagil paralleelreaalsuses rändasin. Nüüd aga kõigest järgemööda:
Lennukiga lendasin viimati umbes 10 aastat tagasi, mis tähendas seda, et täna istusin akna all nagu väike laps. Ülevalpool pilvepiiri säras päike ning pilvepadi oleks olnud justkui pind, millele oleks võinud astuda. Lendamist ma otseselt ei karda, kuid miskipärast arvasin, et see kõik on hullem, samas nagu juba ütlesin ega millekski muuks väga aega polnud, kui selle vägeva vaatepildi imetlemiseks. Kaaslaseks otseloomulikult Gareth Emery Podcast numbriga 209. Sule silmad ja kujutle seda vaatepilti: pilvepadi, päike ja maailma parim trancemuusika! Moskvasse maandudes hakkas reaalsuses vaikselt kohale jõudma. Kui ma lennuki aknast murulapile ehitatud Tesla Towereid nägin oli hetkeks tunne, et kas tõesti olen sattunud oma kõige aegade lemmikuimasse strateegiamängu Red Alert? Kui see oleks nii, siis ma sooviksin ilmselt olla undercover agent. Passikontroll ja pagasi leidmine möödus enam vähem normaalselt, kuid rongi, mis kesklinna sõidab oli küll keeruline leida. 10 minutit ja 320 rubla hiljem olin aga õnnelikult rongi peal ja juba 30 minutit hiljem ka kesklinnas, kus Tony juba ootas. "Tere tulemast elukooli" oli ilmselt parim, mida ta öelda sai. Kõndisime jala umbes 15 minti meie töökohta ning vastuvõtt oli täpselt selline nagu ette kujutasin. Tulevaste töökaaslastega sai viisakalt tutvutud ning laua taha istudes tassiti ette kõike, mida oskad ette kujutada, alustades supist, pelmeenidest ja lõpetades tee ja õllega. Täna midagi suuremat ei toimunud ja Nikolai transamees viskas meid Tonyga hostelisse. Liiklus siin suurlinnas on aga täielik anomaalia, ma kuulsin juhte signaali andmas rohkem, kui ma päeva jooksul silmi pilgutan. Transamees oli muidugi selline frukt, kelle kõrval kahvatuks ka Jason Stathami kehastatud karakter filmis Riskikuller. Mis siin ikka, jalad tugevasti vastu põhja ning juba harjumuspäraseks saanud uuriv pilk aknast välja. Hostel asub kohas, millest aga unistadagi ei osanud. Kiviviske kaugusel asub maailma korruptsioonikeskus Kreml ning teisel pool kirik, kus tegi pulli Pussy Riot. Hetkel istume Tonyga hosteli "elutoas" vaatame telekast Spartaki ja Barcelona Meistrite Liiga jalkat ning muljetame. Barca värava puhul rõõmustada poleks tervisele kasulik, aga õnneks ei ole sellise lolluse jaoks ka põhjust. Ajavahe tõttu kahjuks normaalseid mänge ei näe, kuna homme kell 7 äratus ja hakkab vaikselt pihta. Tuba jagan lisaks Tonyle veel ühe kuti ja ühe tüdrukuga ning magan nari ülemisel korrusel. Kultuurishokki pole veel tekkinud ja ootan pikkisilmi uusi kogemusi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar