Põhjus, miks ma jälle kaks päeva ühte postitusse mahutan on väga lihtne - mul lihtsalt pole palju rääkida. Eilne tööpäev oli siis esimene nii öelda tavaliselt kulgev päev ja see möödus enamus aja lihtsalt kõrvalt vaadates. Endiselt oli selline tunne, et pigem jään ette, kui olen abis, aga see on hetkel veel normaalne. Pärast paari tundi jalgadel sai mulle selgeks, et need päevad hakkavad mulle üsna keerulised olema, sest kannad ja põlved löövad tuld juba mõne tunniga. Viimati töötasin sellises kohas, kus peab terve päeva seisma 2010. aasta suvel, kui olin Viimsi SPA restorani administraator - pikimad tööpäevad seal küündisid 16 tunnini ja kannad valutasid meeletult. Tüüpilisele Eesti mehele kohaselt pole aga siiamaani midagi ette võtnud ja nüüd jälle sellise töö juurde tagasi tulles annavad nad endast uuesti märku. Ilmselt läheb asi siiski paremaks, sest mida rohkem ma õpin, seda rohkem saab töö ajal ringi liikuda, valutama hakkavad nad aga just sellest tühjalt seismisest. Igal juhul lubasin endale täna, et Eestisse jõudes võtan nendega midagi ette. Õhtul kui koju kõndisime, siis avastasime, et meie tänavas käib jälle korralik andmine ja bass taob tuppa. Hostel asub tänavas, kus on mitmeid klubisi ja baare. Õnneks on väsmus nii suur, et väga palju see ei sega ja magasin mõne hetkega. Enne, kui magama jäime, elasime arvuti vahendusel kaasa Eesti parimale korvpallurile Kristjan Kangurile. Pärnu Koljat tegi jälle supermängu ning meeskond võitis. Kaugel kodust, kuid kired käivad kaasas kõikjal.
Täna hommikul oli esimest korda väga raske maast lahti saada ja jäime esimest korda ka tööle natukene hiljaks. Üle 6 tunni pole veel öösiti maganud, kui see vaba päev välja arvata. Selle lause kirjutamise hetkel näitab kohalik aeg 01:41 ja juba on kindel, et ka täna öösel ei maga kauem kui 6 tundi. Selle eest tasun oma unevõla aga homme, sest esmaspäev on härradel vaba päev. Tänane päev oli tööl palju parem, sai enam-vähem oma skillid restoranis töötamise ajast meelde tuletatud ja iga järgmine päev peaks tulema aina tegusam. Probleeme valmistab aga vene keel, mis kindlasti on selle vähese ajaga arenenud, kuid siiski paljudest asjadest aru ei saa. Kõige hullem on muidugi siis, kui mõne töökaaslasega niisama maailma asjadest vestelda. Muideks kõik töökaaslased on umbes minu vanused kutid ja väga abivalmid ja pullid tegelased, tunnistan et absoluutselt kõik eelarvamused on kummutatud. Samas tuleb tunnistada, et Venemaal elavaid venelasi ja Eesti venelasi samasse patta panna on sama suur viga, kui oma 5-aastasele õele Lumivalgukese asemel Kummi-Tarzanit unejutuks lugeda. Täna sai ka lõplikult selgeks, et kuigi tegemist pole restoraniga ja ei toimu näiteks lauast teenindamist, siis kvaliteet ja nõuded on väga kõrged ning personal on väga tark ja haritud, vähemalt selle kohapealt, mis puudutab teenindust ja söögi valmistamist.
Kohalik aeg on 01:51, klappidest kõlab vähemalt kolmandal tiirul olev Gareth Emery Podcast numbriga 210 (ülihea), ma olen surmväsinud ja ei jõua homme õhtut ja esmaspäeva ära oodata.
PS! Eile hommikul ärgates tundsin, et mu viimane tarkusehammas otsustas kasvama hakata. Olen endiselt arvamusel, et need võiksid ainult tarkadele kasvada, siis pääseksin sellest piinast. Mine tea, kas kokkusattumus, keskkonnavahetus või tõesti elan praegu oma elu laineharjal ja saan targaks - kui nii, siis see pole mulle veel kohale jõudnud. Võib-olla sellepärast, et minu saja üheksakümne kolme sentimeetrise keha ning ilmselt kõige odavama vee baasil värviga üle võõbatud voodivõre vahel on 5cm pesuehtsat ''Made in Russia'' porolooni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar