2. & 3. päev - Moskva koorekiht ja suurlinna elu

Esimene tööpäev kujunes nii pikaks, et eile õhtul ei jõudnudki blogida, sest hostelisse jõudes olin läbi nagu Läti raha. Magada tuleb 5 cm paksusel poroloon madratsil ning nagu arvasin, kujunes esimene öö korralikuks košmaariks. Lõppkokkuvõttes magasin umbes 3 tundi ja esimesest tööpäevast tõotas juba esimestest hetketest peale tulla tõsine proovikivi. Bar-buffet Nikolai nimelisi kohvikuid on Moskvas neli tükki ning hommik algas ühes nendest. Ülemus Kirill pidas hariva loengu viina, tequila ja gini ajaloo kohta, enamus tekstist muidugi aru ei saanud, kuid asi seegi. Minu niigi unisele hommikule lisas hoogu aga see, et selles kohas vedeles kaks kassi ja kus juures need kassid liiguvad seal ringi ka siis, kui kliendid sees on. Juttude järgi pidid need kaks olema lausa selle "tsirkuse" tõmbenumbriteks. Ohtra tatistamise ning suitsuhaisu saatel proovisin Kirilli tekstist välja noppida kõik, mis vähegi tuttav. Jah just nimelt, suitsetamine on siin kõikide võimaluste maal endiselt igal pool lubatud. Üllatav oli muidugi see, et loengu ajal nii ülemus kui ka kõik 7-8 töötajat klienditsoonis vahetpidamata tossasid. Nii siis kassid ja söögilaua ääres suitsetamine, mulle sai sekunditega selgeks, et siin maal on kõik teisiti, kui oleme harjunud. Pärast loengut sõitsime Tonyga muhvika kongis oma põhitöökohta ning asusime tööle. Tulemas oli tähtis päev, sest õhtul toimus seal ülemuse venna sünnipäev, õhus oli tunda elektrit ja seda põhjusega - oodata oli Moskva koorekihti. Proovisime Tonyga mitte väga ette jääda ja lootsime, et äkki saadetakse meid üldse jalust ära, kuid see jäi meie väikeseks helesiniseks unistuseks. Sünnipäev oli muidugi väga lahe ja esinduslik nagu säherdustele inimestele kohane - suurepärased söögid, erinevad bändid, kellest lahedaim mängis väga muljetavaldava popurii erinevatest lugudest, liivajoonistaja ning otseloomulikult duo, mis koosnes kahest piltilusast mehest ja naisest, kes tavaliselt noorte poiste ja tüdrukute märgadesse unenägudesse eksivad. Kohe esimesel päeval sain korraliku kooli ja nägin, milline näeb välja rikaste pidu. Kuna vahepeal selgus, et Kirill oli meile järgmiseks päevaks puhkepäeva andnud, siis rabasime kuni lõpuni. Töö lõpetasime lõõgastava rummikokteiliga kell 2.30 ja hostelisse jõudsime umbes 3.30 - kuradi hea oli väsinud olla ja pärast jääkülma dušši kukkusin voodisse.

Selge oli see, et vabal päeval magame isuga ja seda ka tegime, voodist ajasin ennast ülesse vist poole kahe ajal, sest ärevus hakkas vaikselt märku andma. Olime eelmisel päeval enda jaoks kõik kenasti ära sättinud nagu kahele korda armastavale härrasmehele kohane. Moskva CSKA ja Belgradi Partizani vaheline Euroliiga mäng 14 500 inimest mahutaval Megasport Arenal oli tõsiasi ja seda lihtsalt tasus oodata. Enne mängu käisime linna peal, tutvusime ümberringi olevate hiiglaslike ja luksuslike hoonetega ja mina sõitsin esimest korda Moskvas metrooga. Suurlinna elu jõudis sellest hetkest lõplikult minuni. Siit soovitus, kui oled flegmaatik, siis palun ära siia ega ka ühessegi teise suurlinna trügi. Mõelda väga aega pole, kehtib vaid reegel "Go with the flow". Tony näitas mulle kirikut, kust sai alguse mõnitus mehe aadressil, kes lasi Tallinna tänavatele maalida bussiread ehk siis kirik, kus otsustas orgiat pidada Pussy Riot. Kõige võimsam oli muidugi Kreml ja Krasnõe Plošad. Nüüd ma siis saan aru, kuidas see Saksa poiss oma lennukiga sinna maandus, see on ju täielik lennuväli. Otse selle platsi kõrval asus kõige uhkem kaubanduskeskus, mida ma oma senise noore elu jooksul külastanud olen - lihtsalt võimas. Kell tiksus peale ja enne korvpalli elamust oli vaja veel süüa. Õiget kohta otsides läbisime Moskva moetänava ning möödusime Ritz-Carltoni hotellist, mille ees "vedelesid" seitse Audi A7 LI'd, üks Audi RS8 ja tagasihoidlik, kuid tutnoi Merzedes-Benz E200. Pööritasin silmi nagu oleksin sattunud Nukitsamehes Ita Everi poolt kehastatud karakteri meelevalda ja tegin seda veel vähemalt järgmise ristmikuni. Megasport Arena juurde jõudes sai selgeks, et tegemist ei ole mingi tavalise Saku Suurhalliga. Läbida tuli kõiksugused turvakontrollid ja metallidetektorid, aga sellega oleme juba harjunud ja olgem ausad ega muudmoodi siin riigis rallit ei sõida ka. Saal on uhke, hoopis teine tera ja see oli lihtsalt võimas. Kõik oli väga hästi organiseeritud ja sellepärast ei saanud arugi, et väga rahvast oli, kuid tegelikult ikka oli. Õhkkond oli hoopis teine ja väga mõnus oli jälgida CSKA ja Partizani fännide tegutsemist. Mulle hakkas aina rohkem tunduma, et siin on ikka absoluutselt kõik teisiti ja kui ma ütlen teisiti, siis ma mõtlen...teisiti. Tantsutüdrukud olid meie omadest üle absoluutselt kõikides parameetrites - saate aru küll mida ma täpsemalt selle all mõtlen. Poolajal sai oma võimaluse ka Moskva parim nooremate tüdrukute tantsugrupp - parim sellepärast, et siin riigis nõrgad/kehvad oma võimalust sellisel üritusel ei saa. Loo saatel, kus üks Hollywoodi kaunitar laulab, et naised juhivad maailma, esitasid nad sellise kava, mis teeb silmad ette ka meie TTÜ ''staar tantsutüdrukutele''. Tagasi hostelisse jõudes on igal juhul suur kergendus, sest see päev läbi seiklemine tõesti väsitab ja seda teeb see ka kohalikega, vähemalt metroos ringi vaadates ja isegi püstijalu tukkujaid nähes tundub see niiviisi. Homme siis jälle tööle ja loodetavasti saab ühe sammu võrra jälle edasi astutud. Allpool siis ka mõningad pildid tänasest seiklusest.