Kaua oodatud vaba päev on nüüdseks peaaegu selja taga ning see kulus marjaks ära. Magasin kella kaheni, uni oli magus, kuid alateadvus on uuest infost niivõrd pöördes, et unenägudeks olid korralikud multikad. Tony äratas mind hommikul mitu korda, kuid teada tuntud unekotina lükkasin ärkamist mitu korda edasi, sest lihtsalt nii hea on vedeleda, kui sa tead, et sul pole kohustust ärgata. Ühe korra, kui Tony äratama tuli, teatas ta mulle suurepärase uudise: Liina Vahter ja Mihkel Raud ootavad last!? Minu endiselt une lainel olev alateadvus manas sekunditega pildi, kuidas ämmaemand võtab vastu Mihkli tabalukuga vastsündinud Mihkel Raud juuniori, kes esimese asjana issile musta pori näkku pritsib ning karjub: "Disko pole oluline, punk on põhiline". Hommikul, kui teised tööle sättides toas ringi liikusid, tegin ka korra silmad lahti ja aknast välja vaadates nägin, et lund sadas. Moskvas siis esimene lumi ja seda oli ka arvata, sest eile koju jalutades oli väljas 5 miinuskraadi. Meie kohvikus ja ka linnapildis on märgata esimeseid jõulukaunistusi. Umbes nelja paiku alustasime rännakut Evropeisky Shopping Centrisse, olime seda hetke kaua oodanud. Meile lähimasse Kropotkinskaya metroojaama jõudes avastasime, et sinna minekuks ei peagi seiklema, kõigest ühe ümberistumisega kaks peatust Kiievskaya peatusesse ja olemegi kohal. Mind paneb see metroosüsteem siiamaani imestama, see on ikka tõeline rägastik - Euroopa kõige kallima (Venemaa pole ju Euroopa!?) ja maailmas kalliduselt neljandal kohal oleva linna all sõidab vähemalt 6-7 erinevat liini. Metrood on muidu suhteliselt korralikud ja puhtad ning miilitsad ja korrakaitsjad kõnnivad igal pool ringi. Kuna sõitsime sellisel kella ajal, et tööpäev hakkas lõppema siis oli väga palju rahvast ja nagu ikka, igal teisel käes iPhone, aiBljäd või mingi muu tahvelarvuti. Mitte mingisugust väärtuslike asjade hõlma alla või kusagile põue sisetaskusse vanaema poolt õmmeldud "salakasse" peitmist ei toimu. Meil, kui välismaalastel tasub seda siiski igaks juhuks teha.
Evropeisky Shopping Center on väga võimas ja suur keskus, mitme erineva sissepääsu ja aatriumiga, milledele on antud suurte linnade nimed, et oleks parem orienteeruda. Sisenedes läbisime siin juba tavaks saanud metallidetektori ning avastamine võis alata. Hommikust polnud me veel söönud ning leppisime kokku, et esmalt tangime ennast täis. Leidsime pikema otsimise peale lõpuks neljandal korrusel asuva Food Parki ülesse. See on väga suur osakond, kus olid peaaegu kõik söögikohad, mida teame: Sparro, Subway, Burger King, Kebab House, Texas Chicken, lisaks veel mõned kohvikud, sushikohad, jäätisekohvikud ja kohalikud restoranid. Otsustasime end jällegi premeerida vana heaga ning einestasime Burger Kingis. Pärast seda alustasime ringkäiku, poode oli seal samuti absoluutselt kõike, millest oskasime mõelda ning igas kolmandas olid müüjateks tõelised smaragdid, rubiinid ja briljandid, tõsi sellises kohas tuli neid vastu samuti iga nurga peal. Lemmikuks tädiks osutus Replay poe müüja - külastasime seda poodi ja selle esist vist neli korda. Keskusele tegime samuti mitu korda tiiru peale, enim aega veetsime spordipoodides ning otseloomulikult Zaras, Bershkas ja Pull & Bearis. Seekord midagi ostma ei hakanud, kuna nelja kohalised hinnad ajavad päris segadusse, kirjutasime hinnad ülesse ja jätsime meelde, nüüd saab neid vaikselt teisendada ning seedida lasta ja siis järgmisel vabal päeval teeme come-backi ja lähme lolliks - oeh, nendes poodides ringi liikudes tuli nagu iseenesest meelde Meie Mehe laul "Kui mul oleks miljon krooni". Selline poodlemine võtab, aga kahel kangel üle 190 pikal mehel palju energiat ning otsustasime veelkord oma kõhtu KFC's premeerida. Rämpstoit for life! Seina peal olevalt kuulutusest avastasime, et seal töötavad inimesed teenivad siin kallis linnas ainult 700€ pluss preemiad. Leti taga oli näha ainult sisse rännanud tegelasi. Ausalt öeldes ei saanudki aru, mis rahvusega tegemist oli, polnud päris hiinlased ega jaapanlased, aga silmad olid siiski natukene riisi täis. Korraliku korteri üür pidi Moskvas olema umbes 1000-1200€, nii et 700€ siin linnas - tsiteerides klassikuid "...no kas selline asi ei aja jooma." Lõpetuseks käisime 0-korrusel olevast toidupoest läbi ja kuna olime õginud ainult rämpsu, siis ostsime ainult tervislike asju: viinamarjad, mustikad, metsmarjad ja füüsal. Hakkame neid 12 minuti pärast hakkava Montepaschi Siena ja Bennet Cantu vahelise korvpallilahingu kõrvale vitsutama. Homme tuleb raske tööpäev, kuna meid lüüakse lahku ja töötame erinevates kohvikutes. Mina lähen Pjatnitskaya tänaval asuvasse kohvikussel, kus homme töötavad kõik sellised töötajad, keda ma pole näinud. Tuleb hakkama saada ja kindlasti on homme õhtul nii mõndagi rääkida, samas tuleb tunnistada, et ootan üle kõige järgmist vaba päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar