Kaua oodatud vaba päev tuli väga magusa une ja erinevate unenägudega ühest kallist kadunud sõbrast. Mulle sai veelkord selgeks, et alateadvus moodustab unenäod sellest materjalist, millele oled mõelnud umbes pool tundi enne uinumist. Und tuli 11 tunni jagu ja sellest piisas, et enda patareid jälle täis laadida. Umbes nelja paiku pakkisime end sisse ja seadsime sammud metroo poole, et külastada Voikovskaya peatuse juures asuvat järjekordset mega kaubanduskeskust Metropolis. Väljas sadas aga paduvihma ning see muutis liiklemise veel keerulisemaks ning eile maha tulnud lumest pole ilmselt homseks peale kõrgete hangede midagi järel. Metropolis on suur kabanduskeskus, kuid siiski kõige tagasihoidlikum, mida oleme külastanud. Kus juures see oli esimene suurem koht, kuhu saime sisse ilma metallidetektorit läbimata. Poode ja söögikohti järjekordselt igale maitsele, samuti suur meelelahutuskeskus bowlingu, piljardikeskuse ja 4D kinoga. Enne missioonile minekut einestasime peagi ka Maarjamaale jõudvas Subways ja tuleb tunnistada, et sealne toit õigustas enda ootusi kordades rohkem, kui KFC's pakutav toit, mida proovisime kolm päeva tagasi. Samas oma ajusagarate vahel tuhnides meenub mulle kusagil ajuripatsi ja külgmise vatsakese vahel asuv mälestus, et KFC polegi midagi erilist, pigem tüüpiline USA haip. Peale söömist tegime sellele kolmekordsele keskusele suhteliselt kiire tiiru peale, külastades enda lemmikuid kauplusi, kuid midagi meelepärast ei leidnud. Otsustasime siis uuesti Evropeisky Shopping Centrisse minna. Seekord oli seal orienteerumine kordades lihtsam ning otsejoones põrutasime Nike esinduspoodi, kust Tony ostis endale sitaks ilusa Kobe Bryanti brändi Kobe System kollase-mustaga pusa. Seejärel otse Bershkasse, kust mina sain endale samuti meelepärase sooja kampsuni. Ilusaid asju oli seal veel, mis tähendab, et külastame seda keskust kindlasti veelkorra. Hüppasime veel toidupoest läbi ning ostsime õhtuse Montepaschi Siena mängu kõrvale igasugust manti. Metrooga tagasi sõites astusin mina juba tuttavas Kropotkinskaya metroopeatuses maha, kuid Tony otsustas veel ka Ohotnõi-Rjadis asuvasse kaubanduskeskusesse minna. Kus juures kõik peatused olid täis eriväelastest miilitsaid ja neid oli tõesti väga palju. Ilmselt toimub täna mõni suurem kohalik jalgpalli lahing ning võimud on kõrgendatud valmisolekus. Just selle lause kirjutamise hetkel astus aga hostelisse sisse Tony, endal kriips kõrvuni, kuid seda otseloomulikult põhjusega. Kirill oli helistanud ja härradele veel ühe puhkepäeva andnud. Pühapäeval töötame jälle eraldi, mina Pjatnitskaya tänava ja tema Pošmannõi tänava kohvikus - see on see "tsirkuse" kassidega koht. Kui homne ilm lubab, siis lähme ilmselt niisama linna peale ja kusagile sööma. Kui sajab, siis vedeleme terve päeva hostelis, puhkame ja ei kavatsegi end kasutute rüblikutena tunda.
PS! Klappidest kõlab Above & Beyondi Group Therapy Podcast 003, hostelis elavad venelased teevad täna õhtuks plaane, stendil olev foto Brad Pitti poolt filmis Fight Club kehastatud Tyler Durdenist tuletab meelde seda suurepärast meistriteost ja mul tuli peaaegu geniaalne idee oma järgmiseks blogipostituseks.
Skullcandy klapid ühe elektroonikapoe vaateaknal
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar