28. - 30. päev - Kanjets multifilm!

Viimane nädal on olnud äärmiselt emotsionaalne, sest just siis, kui elu Moskvas muutus eriti magusaks, tuleb koju lennata. Tunnistan, et esimest korda kodust nii kaua eemal olles on kuu aega siiski maksimum, kuid see ei muuda fakti. Mul on isegi natukene hirm Eestisse jõuda, sest to-do list on kasvanud metsikult pikaks, kuid tuleb tõdeda, et ma ei jõua ära oodata, et üha kiiremini sealt listist asju maha kriipsutama saaks hakata. Hetkel lennukis istudes, parimatele Moskva mälestustele mõeldes, head muusikat kuulates ja seda imelist vaadet nautides, käivad mitu korda üle keha külmavärinad - ma leian, et olen saanud väga suure kogemuse võrra rikkamaks ning olen õigel teel. Tänan südamest kõiki, kes on seotud selle projektiga, et kaks kanget, üle 190 pikka maapoissi tundmatus kohas vette visati. Tänan südamest inimesi, kellega kohtusin, kellega kuu aega koos töötasin ning kellega kuu aega koos elasin. Samas kirun põhi- ja keskkooli aegset Siim Mesipuud, kes vene keele tundides tähele ei pannud ja kodus kõige muu, kui õppimisega tegeles. Õppisin selle kuuga rohkem, kui 8 aastaga koolis ja ülikoolis! Olgugi, et poroloon madrats minu ca. 88 kilose keha all vajus iga ööga aina rohkem kokku, oli ikkagi kuradima mõnus selle puust riiuli teisel korral vedeleda. Mis sellest, et Miša norskas mõni öö umbes nii kõvasti, et detsibilli mõõtja oleks tuvastanud inimese kõrva jaoks maksimaalse talutava 156 db'd ; mis sellest, et alguses tuli inimestele lihtsalt kavalalt noogutada ja loota, et nad rohkem midagi ei küsi - see kuu Moskvas oli äraütlemata vinge. Ma jään igatsema neid üüratuid kaubanduskeskuseid, neid kilomeetrite pikkuseid metrootunneleid, lõikavat tuult Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku varjust väljudes, neid ne-offitsialnõi taksosid, 24 tundi lahti olevaid poode ja söögikohti, seda 21. novembril töölt kaasa pakitud kalkuniliha, kes hosteli külmkapi viimasele riiulile puhkama jäi, isegi neid Kõrgostani ja Kasakhztani mongoleid. Kuid kõige rohkem jään igatsema Bar-Bufet Nikolaid, oma kolleege ning seda rohelise valguse linna - Moskva, oled imetlusväärne Metropol, viimaste signaalide kohaselt võid mind võib-olla üsna pea veelkord rõõmustada. Fakt, et surfan oma elu tormitsükloni keskel asuval laineharjal Hawaii Xpressist ostetud kõige suurema, voolujoonelisema ja ilusama surfilauaga, on mulle nüüd kohale jõudnud. Tormitsüklon muutub õige pea orkaaniks ja sellelt laineharjalt ma maha astuda ei kavatse, kuid paratamatult tuleb see kogemusterohke peatükk mu elus nüüd suure-suure ning kullakarva paelaga kinni sõlmida. Iga asja lõpp on millegi uue algus!

PS! Kummardan teie kõigi ees, kes te minu blogil silma peal hoidsite ja mulle kaasa elasite, suured kummardused kõigile, kes kas või ühte postitust lugesid.

до свидания, Москва!
спасибо!

"Ükski tark meremees ei vali tormise ilmaga rannikut"

05:08 mingi suvalise baari aknalaualt avastatud kritseldis

 Dosvidanya Moskva, spasibo!

25. - 27. päev - Swedish House Mafia & "Kapp"

Viimane nädalavahetus siin Moskvas on nüüdseks seljataga ning emotsioonid on endiselt laes. Reedene päev venis nagu ila pärast pudeli Starteri joomist, sest peas oli ainult üks mõte: laupäev, Stadium LIVE Club ja Swedish House Mafia. Peale tööd jäin ruttu magama, et see kaua oodatud päev kiiremini kätte jõuaks. Puhkasin ennast ilusti välja ja vedelesin päeval niisama voodis ning umbes 7 ajal õhtul alustasime hostelis soojendusega. Miša tuli töölt kahe pudeli konjaki ja ananassi mahlaga - mingisugune kohalik metsakohin mitte VSOP (väga-sitt-on-pärast). Mina selliseid kleepuvaid jooke väga ei talu ja võtsin viisakuse pärast mõned klõmmid. 10ks liikusin Tverskaya tänava Nikolaisse ja sealt juba Petja uhiuue läikiva buumeriga mingisse ülišikki baari. Mul on räigelt kahju, et ma kolmapäeval siit linnast lahkuma pean ja nii vähe siinset ööelu näha saan. Selle baari ja seal toimunud programmi kohta ütleks lihtsalt: "Vot eto da!" Topeltrumm ja tšainik tummist musta teed - 900 rubla (vihje: eurodeks teisendamiseks jaga 40ga). Olime seal umbes pool tundi ja selle aja jooksul sain Petja nõusse, et ta ka ikka pidu naudiks, mitte kainet grupijuhti ei mängiks. Viisime auto uuesti Tverskaya tänavale ja sealt taksoga peopaikka. Sisse jõudes oli saal juba kenasti rahvast pungil ja nüüdseks juba 4 aastat pildil olnud 23-aastane venelane Arty küttis täiega. Kõik oli super hästi korraldatud ja peaesineja Swedish House Mafia ajaks oli saal pilgeni täis - arusaadav ka, show oli võimas. Ma muudkui filmisin ja mul kukkus telefon 3 korda maha, kus juures aasta aja jooksul esimest korda. Igal juhul jäin väga rahule ja olgugi, et tegelikult suhteliselt vara lahkusime, oli kõik super. Hostelisse naastes selgus, et siin pidu endiselt elab ja ega minagi mingi mahlamütsist allaandja pole. Järgnev jutt kirjutatakse Siimu Moskvas käigu ajalukku...

Umbes kella 4 ajal käisid Dima ja Pasha välja idee klubisse minna ja otseloomulikult olin sellega nõus. Klubi asus Punase Väljaku vahetus läheduses ja teiste sõnul oli tegemist afterparty kohaga, lahtioleku aeg kuni 11ni hommikul andis sellest ilmselgelt mõista. Muusika oli väga hea ning seltskond oli värvikirev. Pärast mõningat puurimist tekkis mul hirmus tahtmine ühelt baaridaamilt küsida ega juhuslikult geiklubiga tegemist ei ole? Vastus oli eitav, kuid ometi oli seal mitu paarikest, kes tegid omavahel inetusi. Tolerantse inimesena ei teinud sellest välja ja nautisin muusikat ning umbes 7 ajal sättisin sammud hosteli poole. Dima ja Pasha polnud nõus lahkuma ja sellepärast tegin seda üksinda. Kõik sujus vahejuhtumiteta ja jõudsin turvaliselt hostelisse, ainult Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku juures sain korralikku lõikavat tuult tunda - machetted on pisut suuremaks ja teravamaks muutunud, ei tea kas aserid on neid vahepeal Verioral elava vanaisa luisu peal teritamas käinud või Top-Shopist uued tellinud. Hostelisse jõudes olin nagu Mika Myllylä ja Harri Kirvesniemi ristsugutis, jäätunud ila lõua otsas vedelemas. Rääkisin veel adminniga tunnikese juttu ja 9 ajal vajusin sügavasse REM-unne. Kui ma kella 4 ajal Miša küsimuse peale ärkasin, sai varahommikuse seikuse osas kõik selgeks. "Siim, kak Škaff vtšera bõl?" "Škaff?" Järgnes umbes 15 ja poole sekundiline lakkamatu kajakas ja ülejäänud on juba ajalugu...

* Üleeile kohtasin Lenini nimelise Biblioteegi metroopeatuses botoxit täis süstitud punaste huultega Anu Saagimi look-a-like'i ja pidin sarnasuse pärast äärepealt minestama.

PS! Kõrvu paitab Gareth Emery podcast 213, ühes lähedalolevas ööklubis käib jälle korralik Estonia musta tiibklaveri lükkamine, Miša norskab harjumatult vara, vastasmaja akendes tantsib tüdruk punases ja 21. novembril töölt kaasa pakitud indeika puhkab endiselt külmkapi kõige alumisel korrusel, aga las inimene puhkab, see on šport!

3 päeva jäänud...

21. - 24. päev - Üksinda Moskva rüppes

Kuu, kolm kuud, pool aastat, aasta või kolm aastat - olles hetkes, tundub aeg venivat, kuid tsükli möödudes mõtleme, kuhu see kõik kadus ja mida asjalikku me selle aja jooksul korda oleme saatnud. Aeg on fiktsioon, mida mõistame vaid sügavale laskudes. Fakt, et kolm nädalat ja kaks päeva on möödunud hetkest, kui nägin esimese asjana lennujaamas murulapile ehitatud Tesla Towerit, pole fiktsioon. Võitluskaaslane Tony "Povar Entoni" Enden stardib 24 minuti pärast kodumaa poole ning järgnevad kuus päeva ammutan kogemusi üksinda. Meie Moskva kogemus on ajaliselt võrdne, kuid täpselt pööratud kujul.

Viimased kolm ühist tööpäeva möödusid Tverskaya tänava kohvikus ohtra huumori ja söögitegemise lainel. Pärast seda, kui tõstsime natukene häält selle osas, et me pole väga midagi õppinudki, on asjad tõsiselt muutunud ja oleme saanud mentor Petja käe all palju teha. Minul on järele jäänud veel kolm tegusat tööpäeva - homme ning esmaspäev ja teisipäev. Nädalavahetuse sain vabaks seetõttu, et minu pikk ja tõsine töö on kandnud vilja - laupäeval ootavad mind ja Petjat: Stadium LIVE Club, Arty, Swanky Tunes ning SWEDISH HOUSE MAFIA! Pole saladus, et siia tulles lootsin kogeda nii palju, kui võimalik, ka kõike muud peale töö. Tõsise spordi ning muusika- ja meelelahutusäri fännina olen ülimalt õnnelik, et saan lisaks Euroliiga tippkorvpallile kogeda midagi sellist nagu on muusika ja turundusgeeniuste Swedish House Mafia kontsert! Tuleb vastu pidada veel homne tööpäev, siis täie raha eest lõbutseda, veel viimased kogemused saada ning juba tuleval kolmapäeval võtan minagi jalge alla teekonna Fabrika Hostel - Tverskaya Nikolai - Belorusskaya vaksal - Sheremetyevo - Tallinn Lennart Meri Airport.

Tänane päev algas pisut varem, kui teised vabad päevad on alanud, sest pidime Tonyga veel viimast korda Punase väljaku jõuluturul käima, et sealt erinevaid meeneid koju osta. Kahjuks plaanid muutusid ja selle asemel käisime läbi kõik kolm Moskva kesklinnas asuvat Bar-Buffet Nikolai nimelist kohvikut, sõime-jõime, tegime pilte ning Tony jättis kolleegidega hüvasti. Kell 19.30 alustasime Tverskaya kohvikust teekonda Belorusskaya vaksalisse ning tegime seda meelega jala. Uskumatu, kuidas kogu see teekond tundus teistsugune, kui minu esimesel päeval siin. Moskva on saanud koduks, Moskva on saanud paigaks, kus oled harjunud liikuma ning jõulukaunistused paistsid eredamad, kui kunagi varem, vähemalt Tony jaoks. Tema jaoks oli käes hetk, kus tunneli lõpus paistev valgus on saanud reaalsuseks. 15 minutit hiljem olime lõpuks vaksalis, mis saabumisel paistis suur ning segane nagu jäljetut kadunud lumeinimene. Hoopis teise pilguga möödusime nendest kaupmeestest, kes sulaselget Muuga põldudel auravat lehma gavnood inimestele pähe määrida üritavad. Kätte oli jõudnud hetk, kui jätsime hüvasti ning tänasime üksteist selle suurepärase ühiselt veedetud aja eest ning sõber metallidetektor neelas Tony vaksali ootesaali.

Metrooga hostelisse seigeldes laskusin sügavale mõttesse ning mind valdasid ainult positiivsed emotsioonid. Käes on hetk, kus tuleb üksi hakkama saada ja ma teen seda suurima hea meelega, ma olen siiski eneseavastus retkel. Käes on tõeline vabadus, vabadus ainult iseenda eest vastutada ja valida ning teha seda tuhat kilomeetrit kodust eemal, sellises Metropolis nagu seda on Moskva. Mitte, et ma oleks seda aega oodanud ja soovinud Tonyst nö. lahti saada, aga kuna kuus päeva tuleb üksi hakkama saada siis on see paratamatus. Moskva, viimane võimalus, neela mind endasse...

* Tõeline talv on jõudnud Moskvasse ja olgugi, et lund põhimõtteliselt polegi, siis külma on viimastel päevadel olnud 15-20 miinuskraadi vahel. Täna päeval Lunastaja Jeesus Kristuse kiriku varjust väljudes lõikas tuul nii räigelt, et ma tundsin nagu Balti jaama kioski aseritest müüjad lõikaks miniatuursete machettedega burgeri vahele mu põskedelt kebabi. Tulles tagasi ka minu fetishi juurde, näha igal pool inimesi, kes meenutavad mulle kedagi teist, siis vahepealse aja jooksul on Tverskaya tänava kohvikut väisanud Superstaari-Anis, Eiki Nestor ning noorem variant ilma habemeta Eesti geniaalsest heliloojast Arvo Pärdist - oli au teid Moskvas kohata!

* Hetk tagasi einestasin hosteli elutoas koos Ukraina ehitaja, venelannast arhitektuuri tudengi, Valgevenest pärit meie hosteli nö toiduspetsialisti, bi-seksuaalse Dima ja iga 15 minuti tagant endale kirsimaitselise pläru keerava moosekandiga - elu on seiklus. Vähemalt oli tore üle pika aja süüa kartulipudru, kala ja värsket salatit.

NB! Olen unustanud oma Keila sõpradele ja teistele tähelepanelikumatele öelda, et ca. 5 päeva tagasi Sheratoni hotelli numbritoas number 313 Baltika seitset libistades märkasin järsku telekast tuttavat korvpalli saali. Ütlesin Tonyle, et jõledalt Keila Tervisekeskuse saali moodi ning sekund hiljem hõikasime, kui ühest suust: "See ongi Keila Tervisekeskuse saal." Jah sa loed õigesti, ma sattusin kell 1 öösel Moskvas olles kõikidest võimalikudest kanalitest puhtjuhuslikult sellele kanalile, kus näidati suvel Keila Tervisekeskuses vene Disney poolt filmitud filmi. Millised on võimalused, et seline asi juhtub? Ilmselt väiksemad, kui need maasikatükid šokolaadi sees, mida hetkel söön. Tervitused sõpadele, kes selle filmi juures abiks olid lähevad Soome ja Taimaale.

6 päeva jäänud...

18. - 20. päev - Kahe Kange viimane ühine vaba päev Moskvas

Alates sellest päevast, kui mina Moskvasse jõudsin, hõikas Tony oma blogis välja lause: "Kaks kanget üle 190cm pikka Moskvas." Üks nendest kangetest hakkab igal juhul oma kogemusterohket kuud vaikselt kokku tõmbama. Jäänud on veel kolm ühist tööpäeva Tverskaya tänava kohvikus ning juba 13. detsembril pakib Tony oma kohvrid ning alustab kell 22.30 oma teekonda "minevikku". Kui ma ütlen minevikku, siis ma ei pea silmas seda, et Moskva on arengus Eestist ja Tallinnast üüratult eespool. Pean silmas seda, mille peale sa ilmselt ei tulnud - kahe tunnise ajavahe tõttu jõuab lennuk Tallinnasse 22.15. Neile, kes on astunud minu blogi-rongile alles hiljuti läbitud jaamadest, siis Tony tuli Moskvasse 6 päeva varem, kui mina ning kuna viisat saab maksimum kuuks ajaks, siis viimased 6 päeva veedan siin Metropolis üksinda, täpselt nagu tema veetis oma esimesed 6 päeva.

Viimasest kolmest päevast kaks olid tööpäevad, mis möödusid enamus aja kokaametit pidades ja alles õhtul baaripoolel. Tunne on hea ning vähemalt õppida on palju. Siiamaani oleme kõigega väga hästi hakkama saanud ja kellegile halvaks läinud toitu pole viinud. Ühel päeval keetsime ainult mune natukene liiga kaua, neid koorides ja pooleks lõigates sai see selgeks, sest need haisesid nagu Tutanhamoni hauakamber. Järgmised kolm päeva saab Tony veel oma viimase karastuse köögis kätte ja oma viimaseks viieks-kuueks tööpäevaks võtan temalt teatepulga üle. Tänane päev oli meil viimane ühine vaba päev. Käisime niisama Tverskaya tänava kohvikus istumas ja teistega juttu rääkimas - tore oli vahepeal teisel pool letti ka seista. Õhtust otsustasime süüa järjekordselt Ohhotnõi Rjadi kaubanduskeskuse Il Patios. Teel sinna kohtasime natukene liiga palju Rocky filme näinud valge maika ja üles pumbatud torsoga vene versiooni kurikuulsatest Tiidust ja Teedust. Il Patio on Itaalia restoran ja sarnaneb natukene Vapianole. Sõin meeliülendavalt head kanapastat oliivide ja parmesaniga ning ülihea musta šokolaadiga üle valatud mousse. Lauda istudes panime tähele kõrval lauas istuvaid ja üksteisele silma tegevaid meie vanuseid kutte, mis kus juures ei olegi siin linnas väga haruldane nähtus. Samuti ei ole haruldane nähtus silmipimestavalt ilusaid vene naised. Üks selline istus täpselt nende kahe kuti taga, ta oli seal ema ja ema sõbrannaga ning tal oli ilmselgelt igav - söögiisu kasvas sekundiga ning magustoidu tellimise hetkel pidasin korra iseendaga aru, kas ma üldse pean magusat sellest menüüst tellima. Märkamatult lahkusid ka üksteise poole nõjatunud, meie söögiisu rikkuda soovinud ja mõtetega ilmselgelt juba kusagil mujal olnud kutid ja mulle sai veelkord selgeks elus valitsev ning meile endile märkamatu anomaalia: esiplaanil olevad asjad jäävad tänu tagaplaanil olevatele asjadele hoopis ise tahaplaanile. Selleks hetkeks, kui seda teadvustame on pahatihti juba hilja - elu õppetunnid on karmid. Tuleb tunnistada, et ka mina pole erandiks, kes seda tunda on saanud, kuid põhiline on seda tunnistada ning võtta seda, kui kogemust - just kogemused ja hetked teevad inimese rikkaks!

PS! Klappidest kõlab Andy Moori Podcast 085, elutoast imbub Fabrika hosteli tuppa number 15 rõvedat praekartuli haisu, meie pastellse kollase-halliga üle võõbatud komnata on harjumatult tühi, ma laman oma Uus-Babüloonia rippaiale sarnanevas luksusvoodi teisel korrusel ning koju naasmiseni on jäänud 10 päeva.

17. päev - Megasport Arena & Euroliiga

Tänane hommik hakkas tüüpiliseks saanud väsimuse ja Frankensteini kombel silmad kinni külma dušši alla kõndides. Und kogunes tugev 4 tundi, kuid seda oli enam kui küll, et olla piisavalt teritatud pliiats tänasel poolikul tööpäeval. Hommiku hämaruses, kuid autodest ja inimestest tulvil tänavad jalge all, põrutasin Kalevipojale omase sammuga 25 minutiga Pjatnitskaya tänava kohvikusse ja töötasin kolmandat päeva köögis. Tegemist on seal nii palju, et aeg läheb meeldivalt kiiresti. Täna oli üheks kaaslaseks Lev, keda nägin viimati kõige esimesel päeval kui saabusin. Lev on rastapatsidega ülimalt seltsiv kutt, kes vist peaks olema Nikolai pesamuna. Ta on üks vähestest, kes oskab mingil määral inglise keelt nii, et tänane päev kulges inglise ja vene keelt rääkides. Otseloomulikult ootasin, et päev jõuaks kiiresti õhtusse, sest kell 18.30 võtsime teistkordselt sammud Megasport Arena poole, kus Euroliiga tippkorvpall Moskva CSKA vs. Istanbuli Besiktas. Kui eelmine kord istusime natukene korvi varjus ja seitsmendas reas, siis seekord õnnistati meid platsi keskkoha ja teise reaga. Fucking dream come true! Kuigi mõlemad meeskonnad olid alagrupist edasipääsu kindlustanud, siis mängu oli ikkagi täie raha eest. Kuna eelmine kord ei leidnud me sobivat fännisärki, siis läksime seekord enne mängu CSKA vanas Gomelski hallis asuvasse fännipoodi, kuid kahjuks ei saanud ka sealt seda, mille järele läksime. Tundsime ennast nagu 5-aastased Ruudi ja Robert, kellele vanemad on lasteaeda järgi tulnud, aga kodu mängimine on ju pooleli ja koju ei kipu. Erinevus oli selles, et pikali visata ja jalgu trampida antud olukorras ei saanud. Peab tõdema, et kaks korda tõelist Euroopa tippkorvpalli näha oli võimas kogemus, kuid kahjuks sellest õigest möllust jäime siiski ilma. Tont teab, kas CSKA mängudel ongi nii rahulik või on asi selles, et tegemist on alles alagrupi mängudega. Loodan tõsiselt, et mul avaneb üks hetk võimalus tunda seda korralikku möllu.
Metrootunnelistes ja metroos on väga palju muusikuid, kes mingit pilli mängivad. Tihti peale tundub, et nad ei tee seda raha pärast ja neid ei saa päris kerjusteks pidada. Kui üks päev andis Ohhotnõi Rjadi metroojaamas LIVE kontserti Ewert & The Two Dragons, siis täna sai juba eemalt selgeks, et seekord on koha sisse võtnud Riho Sibul tuurkandlel, keda toetas Stig Rästa klahvpillidel. Kus juures, disskussioon selle üle, kes siis seekord musitseerivad oligi vist ainukene vestlus, mille Tonyga koduteel maha pidasime - väsimus on lihtsalt nii suur ja mõlemad rändasid Alice'i kombel oma Imedemaal. Kaks ilmselt väga töist tööpäeva Tverskaya tänava kohvikus ootavad oma järge ning täna on selle nädala viimane päev, kus saab voodisse minnes kustutada hetkega nagu säästupirn. Homme ja ülehomme läheb ümbruskonnas jälle klaveri lükkamine lahti.

Täna õhtuseks unekvaliteedi parendajaks on Pacha Moscow resident DJ Fomichev ning mõtted homme EraClubis toimuvast EDM Estonia peost. Siin kohal tervitaks, sooviks edu ja annaks head sõnad kaasa Mehisele, Tarmole ja Fredile - mõelge positiivselt ja kõik õnnestub, ootan juba võimalikult kiiret tagasisidet. Kütke saal kuumaks ja pakkuge kohale tulnud inimestele unustamatu kogemus, sest parem on alles ees...


Vene keelne fraas: "Ja hooligan" (häälda kiiresti ja hiina aksendiga) tähendab hiina keeles: "Tai pepelniitsa, bõstra! / Anna ruttu tuhatoos"


Mjod has left the building!

15. & 16. päev - Moskva raudne eesriie & värvikamad karakterid

Moskva - see on koht, kus täituvad unistused, lokkab rikkus ning õitseb armastus. Olen linna peal ringi jalutades mõelnud tüüpilistele Venemaa kohta käivatele stereotüüpidele, Vene riigiduuma poolt maailmale saadetud sõnumitele ja sellele, milline on tegelikult reaalsus. Tunnistan juba varakult, et olles 7 aastat tagasi külastanud noore mürsikuna Peterburgi ja nüüd Moskvat, siis päris reaalset ja adekvaatset hinnangut sellele anda on võimatu. Mööda kesklinna jalutades on linnapildis näha seda rikkust ja võimsust, nimetaksin seda mõnel juhul isegi glamuuriks. Kohati isegi 5-realiseid ühe suunalisi tänavaid ehivad kõikvõimalikud luksusautod ning teede ääres laiuvad tulede säras suurejoonelised ehitised, milledest paljude peal võib kohata ka Nõukogude Liidu sümboolikat. Kõige rohkem kohtab aga eestlastele ihunuhtluseks kujunenud sirpi ja vasarat metroojaamades. Täna sõitsime metrooga uut liini pidi ning peatusime peatuses, mille nimi on Plošad Revolutšii - tõeline sõjaaegne teemapark - kuna see oli inimestest täiesti pungil, siis ei hakanud seal oma telefoniga vehkima, et pilti teha. Metroo ongi see koht, kus jõuab reaalsus kohale - kuigi need on puhtad ja korralikud, siis erilisest modernsusest me siiski nende puhul rääkida ei saa. Iga päev läbib neid peatusi kümneid tuhandeid tavalisi inimesi, kuid sekka tuleb siiski ka värvikamaid kujusid. Oma turvalise pärast pole kordagi kartma pidanud, aga "kust-mida-taskusse-pista-saaks" ja "peksa-tahad-raha-on" tegelasi seal siiski jagub. Kusjuures mul on juba pikemat aega kinnisidee näha igal pool võõraid inimesi, kes mulle kedagi teist meenutavad - kas sõpru, tuttavaid või kuulsusi. Eile kohtasin Teatralnaya peatuses Inceptioni ja Looperi staari Joseph-Gordon Lewittit - samas ma pole täiesti kindel, et see lihtsalt keegi temale sarnane oli, sest sarnanus oli hämmastav. Täna nägin Tverskaya tänava kohvikus Los Angeles Lakersi tagamängijat Steve Blake'i. Metroojaamades ja suurtes kaubanduskeskustes nendel kõige madalamapalgalistel töökohtadel näeb palju inimesi, kes on kusagilt Kazakhstanist, Kõrgõstanist või kusagilt mongolite maalt. Nagu juba varem mainisin, siis pole täpselt aru saanud, mis rahvusest nad on, aga nad sarnanevad sellele mehele, kes laulis ühes Youtube ülipopulaarses videos: "Fut-fut-fut friistailo". Inglise keelt kuuleb siin linnas vähe, ise olen saanud inglise keeles rääkida täpselt 5 korda: kolmandal päeval McDonaldsis süüa tellides, kolm korda töö juures klientidega rääkides ning reedel hostelis Maffia kaardimängu mängides. Õnneks olen suutnud ennast nüüdseks täiesti vene keele peale ümber programmeerida. Enne seda hakkas aju automaatselt soome keelseid lauseid peas genereerima, kui hakkasin mõtlema kuidas seda teisiti, kui eesti keeles öelda. Moskva on tõeline Metropol, kuid lõhe rikkuse ja vaesuse vahel on silmaga märgatav, kui võtta arvesse kogu Venemaad, siis ilmselt muutuks see Grand Canyoni suuruseks ja seda ei lapiks ka Silicon Valleyga. Ühiskond on igal pool mingil määral struktrueeritud, kuid tundub, et siin kehtib vahest isegi kastisüsteem, sest mõnele inimesele on lihtsalt rohkem lubatud...

Misha on meie toas elav Ukrainast pärit vahva sell, kes töötab Moskvas mingisugusel ehitusega seotud töökohal. Kohusetundlikult nädala sees tööl käiv Mihhail armastab õhtuti FIFA't mängida ning nädalavahetusel krõpsude ja Maffia kaardimängu kõrvale õlle ja viski-koolat libistada. Ta kasutab äärmiselt palju vene keelset slängi, kuid üritab oma mõtteid-ideid siiski tuttavamate sõnadega ümber formuleerida. Kõige naljakam on ta siis, kui ta inglise keeles midagi üritab selgitada. Üleeile jutustas ta meile hea unekvaliteedi tagamiseks, mida tähendavad vangla tatoveeringud ning seletas lahti mõningaid slängisõnu. Muideks, mängisin ka nendega reedel Maffia kaardimängu, noogutasin kavalalt kaasa, ise mitte mõhkugi aru saamata.

Petja on Tverskaya kohviku üks supervisioritest, kes kõige sügavama mulje on jätnud. Ta hoolib, et meil oleks siin lõbus ja hea ning huumoorisoon on sellel mehel ka õiges kohas. Ta sõidab üliilusa 2012. aasta BMW 528'ga ja aitab meid kindlasti kõige rohkem. Tema suurimaks vastutusalaks on köök ja söögid - just see, mida meie nüüd kõige rohkem teeme. Tundub, et ta on siin ka kõige kauem töötanud, sest just tema on üks nendest, kes jaanuari lõpus või veebruari alguses Eestisse tuleb. Korraldame neile kindlasti väärt vastuvõtu ning näitame, et Maarjamaa õrnem sugupool ei jää venelastele kohe üldse mitte alla!

Anton on kõige suurem naiste- ja pullimees, keda ma kunagi kohanud olen. Rääkida see mees oskab - imetlen kuidas ta klientidega suhtleb, ta teeb seda viisakalt ning niimoodi, et kliendid jäävad pikaks ajaks leti äärde seisma ning neid ei huvita isegi see, et vaht nende cappucino peal on muutumas varakevadise grillpeo raames lõkkel üleküpsetatud vahukommi maitseliseks - bes kariitsa! Ülimalt sõbralikule ja abivalmis Antohhale meeldib umbes poole 14 tunnisest tööpäevast mängida oma iPhone 4Si peal FIFA't (kus juures täisversioon maksis iTunes's 7,99$) ja ta teeb seda Moskva CSKA võistkonnaga, näidates mulle korduses igat teist väravat, ise korrates: ''Saamõe luutše kamanda v miire''. Olen temaga ainult kaks korda koos töötanud, aga nalja on saanud rohkem, kui rubla eest...

PS! Einestasime täna lõpuks ometi kusagil mujal, kui rämpsukas. Nimelt siis Ohhotnõi Rjadi all asuvas kaubanduskeskuse IL Patios. Caesari salat, BBQ pizza, kaks mahla, kakao ja Banana split magustoit - 30€! Kes ütles, et Moskva kesklinnas ei saa normaalse raha eest head ja paremat!?
Homme suundun kella 9ks Pjatnitskaya tänava kohvikusse ja Tony tund aega hiljem Tverskaya kohvikusse.Homne tööpäev tuleb õnneks natukene lühem ja pääseme umbes kella 6 ajal, et siis jalad pükstetaskusse visata ja Megasport Arenale suunduda - Moskva CSKA vs. Istanbuli Besiktas! Mul täitus eile 2 nädalat seda uskumatut Moskva kogemust, Tonyl täna 3 nädalat. Avastada on veel nii mõndagi, kuid alates tänasest loeme päevi koju sõiduni, mitte seda kui kaua siin oleme olnud...

Punane Väljak 

Kahju, et hiljaks jäime... 

Ritz-Carlton Hotel - tass teed hotelli baaris ~ 500 rubla

12. - 14. päev - topeltpuhkus ja segadused tööl

Nagu te juba mu eelmisest postitusest teada saite, siis puhkasime lausa kaks päeva järjest. Laupäeval käisime Ohhotnõi Rjadi metroopeatuse all asuvas kaubanduskeskuses, mis ausalt öeldes jättis väga hea mulje, kuigi see polnud nii uhke, kui teised, mida oleme külastanud. Käisime jälle oma lemmikpoed läbi, Adidase poes oli täiega ilusaid Real Madridi asju, aga kuna ühelegi neist väga praktilist poolt ei leidnud, siis ei hakanud lihtsalt ostmise pärast ostma. Einestasime juba tavaks saanud Burger Kingis ja pärast kõndisime niisama Moskva peal ringi. Käisime uuesti Krasnõe Ploshadil, kuhu oli kerkinud võimas Sotši Olümpiat reklaamiv jõuluturg ja uisuväljak, külastasime keha kergendamiseks uuesti väljaku kõrval asuvat GUM kaubamaja ning puhtjuhuslikult sattusime ka ilmselt Moskva kõige kallimasse keskusesse TSUM, mille viite korrust kaunistasid ainult brändipoed ning mille vestibüüli oli aetud kreemjas valge Bentley Continetal. Hirmsalt suure ringiga jõudsime lõpuks tuttavasse kohta tagasi, jäädvustasime end Anne Veski ja Uku Suviste Moskva kontserti plakati taustal ning suundusime uuesti Ohhotnõi Rjadi, kust haarasime kaasa suurepärase õhtuoote - Dunkin Donutsi 6 erineva täidise ja maitsega sõõrikut. Hilisõhtune suhkru üledoos ning hommikune kõhuvalu oli selle teoga muidugi sama kindel, kui Obama valimisvõit - (Kus juures selle lause kirjutamise hetkeks olen vitsutanud pool pakki M&M komme.) Pärast kahte puhkepäeva oli väga raske magama jääda, eriti raskeks tegi selle aga asjaolu, et meie läheduses asub umbes-täpselt 10 ööklubi ja nädalavahetusel magama jäädes on tunne nagu kaheksa mustlast lükkaksid üleval korrusel klaverit. Isegi täna käib siin korralik transevai. Uinusin igal juhul kella nelja ajal, äratus kell 8 - hullumaja puhvet!

Eile ja täna olin Pjatnitskaya tänava kohvikus tööl, Tony siis vastavalt Starõi Pošmannõis ja täna Tverskayal. Minul on jällegi kaks 14 tunnist suhteliselt mõttetut tööpäeva selja taga ja seda nimelt sellepärast, et meie siinne koolitus pole lõpubosside poolt väga hästi korraldatud. Enne Moskvasse tulekut kujutasime mõlemad ette, et iga päev me konkreetselt õpime - saame kõike jooke mitmeid kordi läbi teha, ise süüa valmistada ja kõike muud, mida me sellest ärist teadma peame, kuid siiani on meid kasutatud kui nende tavalisi töötajaid. Nagu ka eelmises postituses mainisin, siis meie endi huvides on siin siiski õppida - musti nõusid korjata ja 7 tundi järjest lihtsalt seista ning vahepeal cappucinot ja lattet võime ju Eestis ka valmistada. Alates tänasest on toimunud aga vajalikud muudatused, vähemalt hetkel tundub niimoodi ning ma loodan, et ma ei pea rohkem sellest kirjutama. Homme oleme jälle koos Tverskayal tööl, Tony alustas tänasest kokapraktikat ning jätkab seda järgnevatel päevadel. Kolmapäeval on meil vaba päev ja siis toimub väikene koosolek, kus arutame veelkorra läbi, kuidas meie järele jäänud aega siin effektiivselt ära kasutada. Minul saab homme täpselt kaks nädalat täis - aeg on lennanud nagu Usain Bolt!

Katsun täna varem horisontaali visata ning kindlasti mõtlen hea une saavutamiseks ülehomsest, kui härrasid ootab taaskord Megasport Arena, Euroliiga ning Moskva CSKA vs. Istanbuli Besiktas!

11. päev - Metropolis & Evropeisky Shopping Center

Mõnusat Vuntsvembri lõppu, saate nüüd oma Magnumid ära rasseerida!

Kaua oodatud vaba päev tuli väga magusa une ja erinevate unenägudega ühest kallist kadunud sõbrast. Mulle sai veelkord selgeks, et alateadvus moodustab unenäod sellest materjalist, millele oled mõelnud umbes pool tundi enne uinumist. Und tuli 11 tunni jagu ja sellest piisas, et enda patareid jälle täis laadida. Umbes nelja paiku pakkisime end sisse ja seadsime sammud metroo poole, et külastada Voikovskaya peatuse juures asuvat järjekordset mega kaubanduskeskust Metropolis. Väljas sadas aga paduvihma ning see muutis liiklemise veel keerulisemaks ning eile maha tulnud lumest pole ilmselt homseks peale kõrgete hangede midagi järel. Metropolis on suur kabanduskeskus, kuid siiski kõige tagasihoidlikum, mida oleme külastanud. Kus juures see oli esimene suurem koht, kuhu saime sisse ilma metallidetektorit läbimata. Poode ja söögikohti järjekordselt igale maitsele, samuti suur meelelahutuskeskus bowlingu, piljardikeskuse ja 4D kinoga. Enne missioonile minekut einestasime peagi ka Maarjamaale jõudvas Subways ja tuleb tunnistada, et sealne toit õigustas enda ootusi kordades rohkem, kui KFC's pakutav toit, mida proovisime kolm päeva tagasi. Samas oma ajusagarate vahel tuhnides meenub mulle kusagil ajuripatsi ja külgmise vatsakese vahel asuv mälestus, et KFC polegi midagi erilist, pigem tüüpiline USA haip. Peale söömist tegime sellele kolmekordsele keskusele suhteliselt kiire tiiru peale, külastades enda lemmikuid kauplusi, kuid midagi meelepärast ei leidnud. Otsustasime siis uuesti Evropeisky Shopping Centrisse minna. Seekord oli seal orienteerumine kordades lihtsam ning otsejoones põrutasime Nike esinduspoodi, kust Tony ostis endale sitaks ilusa Kobe Bryanti brändi Kobe System kollase-mustaga pusa. Seejärel otse Bershkasse, kust mina sain endale samuti meelepärase sooja kampsuni. Ilusaid asju oli seal veel, mis tähendab, et külastame seda keskust kindlasti veelkorra. Hüppasime veel toidupoest läbi ning ostsime õhtuse Montepaschi Siena mängu kõrvale igasugust manti. Metrooga tagasi sõites astusin mina juba tuttavas Kropotkinskaya metroopeatuses maha, kuid Tony otsustas veel ka Ohotnõi-Rjadis asuvasse kaubanduskeskusesse minna. Kus juures kõik peatused olid täis eriväelastest miilitsaid ja neid oli tõesti väga palju. Ilmselt toimub täna mõni suurem kohalik jalgpalli lahing ning võimud on kõrgendatud valmisolekus. Just selle lause kirjutamise hetkel astus aga hostelisse sisse Tony, endal kriips kõrvuni, kuid seda otseloomulikult põhjusega. Kirill oli helistanud ja härradele veel ühe puhkepäeva andnud. Pühapäeval töötame jälle eraldi, mina Pjatnitskaya tänava ja tema Pošmannõi tänava kohvikus - see on see "tsirkuse" kassidega koht. Kui homne ilm lubab, siis lähme ilmselt niisama linna peale ja kusagile sööma. Kui sajab, siis vedeleme terve päeva hostelis, puhkame ja ei kavatsegi end kasutute rüblikutena tunda.

PS! Klappidest kõlab Above & Beyondi Group Therapy Podcast 003, hostelis elavad venelased teevad täna õhtuks plaane, stendil olev foto Brad Pitti poolt filmis Fight Club kehastatud Tyler Durdenist tuletab meelde seda suurepärast meistriteost ja mul tuli peaaegu geniaalne idee oma järgmiseks blogipostituseks.

Skullcandy klapid ühe elektroonikapoe vaateaknal

8. - 10. päev - töömaraton!

Kolm viimast päeva kujunesid tõeliseks töömaratoniks ja mul lihtsalt polnud millestki muust, kui tööst rääkida. Viimasest 72-st tunnist olen jalgadel seisnud 40 tundi ja need on olnud enamus aja tühja passimist. Töö on muutunud üksluiseks ja hetkel on tunne, et mind on saadetud mõne teisejärgulise ülikooli poolt tasuta praktikale, sest enamuse ajast olen "jõhvikas". Tulime siia siiski sellepärast, et saada kvaliteetset koolitust, et Eestis avatavas Nikolais kvaliteetsed töötajad olla. Hetkel aga ei tunne, et meid koolitataks, pigem teeme nende jaoks tööd ja just nimelt sellist tööd, mida võin teha kinnisilmi, tsirkuse elevandi seljas ja samal ajal sifkasi süües. Kuna oleme ise väga huvitatud just sellest, et Eestis avatavas Nikolais oleksime kõrgetasemelised teenindajad/kokad, siis tõmbasime täna päris korraliku vile ülesse. Homne vaba päev on kui Issanda õnnistus ja eks peale seda paistab, kas midagi ka muutub. Proovin blogi kirjutades mitte üksluiseks ja imalaks muutuda ning just sellepärast ma enam tööst ei räägi. Täna õhtul naudime kõike seda, mis käib sellega kaasas, kui järgmine päev on vaba ja homme lähme järgmist kaubanduskeskust avastama - Metropolitet, siis me tuleme. Tunnistan, et olen täna roostes - homme kirjutan pikemalt. Tervitused Maarjamaale!

PS! Moskva mattus lumme ja ma olen endiselt arvamusel, et selline ilm on ebanormaalne. Samuti vajab tasumist üks võlg: viskasin eelmises postituses välja veksli, et Moskva linna all sõidab 6-7 metrooliini, tegelikult on neid 12.

Kanjets multifilm!

7. päev - Evropeisky Shopping Center

Kaua oodatud vaba päev on nüüdseks peaaegu selja taga ning see kulus marjaks ära. Magasin kella kaheni, uni oli magus, kuid alateadvus on uuest infost niivõrd pöördes, et unenägudeks olid korralikud multikad. Tony äratas mind hommikul mitu korda, kuid teada tuntud unekotina lükkasin ärkamist mitu korda edasi, sest lihtsalt nii hea on vedeleda, kui sa tead, et sul pole kohustust ärgata. Ühe korra, kui Tony äratama tuli, teatas ta mulle suurepärase uudise: Liina Vahter ja Mihkel Raud ootavad last!? Minu endiselt une lainel olev alateadvus manas sekunditega pildi, kuidas ämmaemand võtab vastu Mihkli tabalukuga vastsündinud Mihkel Raud juuniori, kes esimese asjana issile musta pori näkku pritsib ning karjub: "Disko pole oluline, punk on põhiline". Hommikul, kui teised tööle sättides toas ringi liikusid, tegin ka korra silmad lahti ja aknast välja vaadates nägin, et lund sadas. Moskvas siis esimene lumi ja seda oli ka arvata, sest eile koju jalutades oli väljas 5 miinuskraadi. Meie kohvikus ja ka linnapildis on märgata esimeseid jõulukaunistusi. Umbes nelja paiku alustasime rännakut Evropeisky Shopping Centrisse, olime seda hetke kaua oodanud. Meile lähimasse Kropotkinskaya metroojaama jõudes avastasime, et sinna minekuks ei peagi seiklema, kõigest ühe ümberistumisega kaks peatust Kiievskaya peatusesse ja olemegi kohal. Mind paneb see metroosüsteem siiamaani imestama, see on ikka tõeline rägastik - Euroopa kõige kallima (Venemaa pole ju Euroopa!?) ja maailmas kalliduselt neljandal kohal oleva linna all sõidab vähemalt 6-7 erinevat liini. Metrood on muidu suhteliselt korralikud ja puhtad ning miilitsad ja korrakaitsjad kõnnivad igal pool ringi. Kuna sõitsime sellisel kella ajal, et tööpäev hakkas lõppema siis oli väga palju rahvast ja nagu ikka, igal teisel käes iPhone, aiBljäd või mingi muu tahvelarvuti. Mitte mingisugust väärtuslike asjade hõlma alla või kusagile põue sisetaskusse vanaema poolt õmmeldud "salakasse" peitmist ei toimu. Meil, kui välismaalastel tasub seda siiski igaks juhuks teha.

Evropeisky Shopping Center on väga võimas ja suur keskus, mitme erineva sissepääsu ja aatriumiga, milledele on antud suurte linnade nimed, et oleks parem orienteeruda. Sisenedes läbisime siin juba tavaks saanud metallidetektori ning avastamine võis alata. Hommikust polnud me veel söönud ning leppisime kokku, et esmalt tangime ennast täis. Leidsime pikema otsimise peale lõpuks neljandal korrusel asuva Food Parki ülesse. See on väga suur osakond, kus olid peaaegu kõik söögikohad, mida teame: Sparro, Subway, Burger King, Kebab House, Texas Chicken, lisaks veel mõned kohvikud, sushikohad, jäätisekohvikud ja kohalikud restoranid. Otsustasime end jällegi premeerida vana heaga ning einestasime Burger Kingis. Pärast seda alustasime ringkäiku, poode oli seal samuti absoluutselt kõike, millest oskasime mõelda ning igas kolmandas olid müüjateks tõelised smaragdid, rubiinid ja briljandid, tõsi sellises kohas tuli neid vastu samuti iga nurga peal. Lemmikuks tädiks osutus Replay poe müüja - külastasime seda poodi ja selle esist vist neli korda. Keskusele tegime samuti mitu korda tiiru peale, enim aega veetsime spordipoodides ning otseloomulikult Zaras, Bershkas ja Pull & Bearis. Seekord midagi ostma ei hakanud, kuna nelja kohalised hinnad ajavad päris segadusse, kirjutasime hinnad ülesse ja jätsime meelde, nüüd saab neid vaikselt teisendada ning seedida lasta ja siis järgmisel vabal päeval teeme come-backi ja lähme lolliks - oeh, nendes poodides ringi liikudes tuli nagu iseenesest meelde Meie Mehe laul "Kui mul oleks miljon krooni". Selline poodlemine võtab, aga kahel kangel üle 190 pikal mehel palju energiat ning otsustasime veelkord oma kõhtu KFC's premeerida. Rämpstoit for life! Seina peal olevalt kuulutusest avastasime, et seal töötavad inimesed teenivad siin kallis linnas ainult 700€ pluss preemiad. Leti taga oli näha ainult sisse rännanud tegelasi. Ausalt öeldes ei saanudki aru, mis rahvusega tegemist oli, polnud päris hiinlased ega jaapanlased, aga silmad olid siiski natukene riisi täis. Korraliku korteri üür pidi Moskvas olema umbes 1000-1200€, nii et 700€ siin linnas - tsiteerides klassikuid "...no kas selline asi ei aja jooma." Lõpetuseks käisime 0-korrusel olevast toidupoest läbi ja kuna olime õginud ainult rämpsu, siis ostsime ainult tervislike asju: viinamarjad, mustikad, metsmarjad ja füüsal. Hakkame neid 12 minuti pärast hakkava Montepaschi Siena ja Bennet Cantu vahelise korvpallilahingu kõrvale vitsutama. Homme tuleb raske tööpäev, kuna meid lüüakse lahku ja töötame erinevates kohvikutes. Mina lähen Pjatnitskaya tänaval asuvasse kohvikussel, kus homme töötavad kõik sellised töötajad, keda ma pole näinud. Tuleb hakkama saada ja kindlasti on homme õhtul nii mõndagi rääkida, samas tuleb tunnistada, et ootan üle kõige järgmist vaba päeva.

6. päev - vaba päeva ootel

Kolmas järjestikune 13-tunnine tööpäev on lõpuks ometi selja taga ja ootan homset vaba päeva suure huviga. Kui tavaliselt oleme tööl viiekesi, siis täna esimest korda olime neljakesi, mis tähendas seda, et Tony oli esimest korda leti taga just kui tavaline töötaja. Suhtles klientidega, tegi süüa ja sai sellega väga hästi hakkama. Minul edenes tänane päev samuti väga kenasti ja nüüdseks on kõik menüüs olevad joogid selged ja tuleb hakata lihtsalt kvaliteeti tõstma, samuti tuleb selgeks saada kõik need erinevad pirukad ja ilmselt siis paari päeva pärast visatakse mindki vette. Hommikul ärgates mõtlesin, et milliseks võib pühapäevane päev Tverskaja tänaval kujuneda, kas rahulikuks või just vastupidi ilgeks tõmblemiseks. Laupäev oli üsna kiire ja seda muidugi sellepärast, et nädalavahetusel alati rohkem liikumist. Tänane hommik andis aga märku, et tulemas on rahulik päev, kõik kas puhkavad kodus peredega või magavad eilset peatäit välja. Kahjuks või õnneks pidin eksima, sest peale lõunat läks andmiseks. Võib öelda, et tegemist oli lausa Kopli number 2 trammiga ja seda mitte sellepärast, et meie baari oleksid külastanud Säästumarketi kilekoti põhjast Moment kummiliimi nuusutavad ja ennast pahaaimamatult täis märgavad eluheidikud, vaid meie neljakesi saime korralikult ringi joosta. Samas sellega tuleb rahul olla, sest aeg läheb kiiremini, kui ei pea passima ja ise arenen edasi just sellistes olukordades - täielik win-win olukord. Kuna olime juba hommikul kokku leppinud, et täna õhtul premeerime ennast ühe kvaliteetse metsakohinaga, siis ootasime seda tööpäeva lõppu veel rohkem. Tuletasime seda päeva jooksul mitu korda üksteisele meelde ja fantaseerisime sellest imelisest värskendavast õlle maitsest. Päeva lõpp kujunes siiski üsna rahulikuks ja viimased kaks tundi saime niisama elust-olust rääkida ja üksteist rohkem tundma õppida - peab tunnistama, et Kirill ja Petja on ikka sigalahedad kutid. Petja kus juures kogus kolm aastat Nikolais töötades raha ja ostis endale 2012. aasta uhiuue BMW 525, no kurat on ilus asi. Oleme kahe päevaga veits eesti keelseid lollusi ka poistele õpetanud ja kuna nendest keegi aru ei saa, siis saab sellega piisavalt nalja. Üsna naljakas on kuulata neid üksteist köögis mehesuguelunditesse saatmas. Sõitsime siis oma tuttavaks saanud neli peatust ühe ümber istumisega Pussy Rioti ehk Lunastaja kiriku juurde, võtsime sammud 24 tundi lahti oleva poe Kontinental poole ja lubasime endale kolm jääkülma Carlsbergi. Tean, mida sa nüüd mõtled - jah alkoholikeeld siin maal siiski kehtib 23.00 kuni 08.00, aga alla 5 promilliseid õllesid müüakse kogu aeg. Sellele lausele punkti pannes lõpetasin just esimese nendest ja homme kavatsen magada vähemalt kella üheni ning siis Europeiski Shopping Centrisse, kus juttude järgi pidid normaalsed hinnad olema. Loodan endale ja mõnele kallile inimesele midagi ilusat leida. Klappidest kõlab Pacha Moscow resident DJ Fomichevi Podcast, Tony järab õlle kõrvale ostetud pistaatsiapähkleid, kaks värvikat meessoo esindajat, kellest üks kannab nabapluusi, teevad üksteisele silma ning meie toas elav Misha mängib oma iga õhtust sessiooni mängus FIFA 13.

PS! Loodan, et minu tekst liiga üksluiseks tööjutuks pole muutunud ning olete endiselt minuga. Samuti tahan tähelepanelikumatele öelda, et ma ei põe düsgraafiat, tean väga hästi, et eilses postituses oli mul kahes lauses grammatiline viga ehk eitus ja jaatus kõrvuti, kuid kuna rõõmustan teid aiBljädi vahendusel, siis parandamine on natukene raskendatud. Homme kindlasti juba pikem ja värvikam tekst, tervitused Eestisse!

4. & 5. päev - valulikud tööpäevad

Põhjus, miks ma jälle kaks päeva ühte postitusse mahutan on väga lihtne - mul lihtsalt pole palju rääkida. Eilne tööpäev oli siis esimene nii öelda tavaliselt kulgev päev ja see möödus enamus aja lihtsalt kõrvalt vaadates. Endiselt oli selline tunne, et pigem jään ette, kui olen abis, aga see on hetkel veel normaalne. Pärast paari tundi jalgadel sai mulle selgeks, et need päevad hakkavad mulle üsna keerulised olema, sest kannad ja põlved löövad tuld juba mõne tunniga. Viimati töötasin sellises kohas, kus peab terve päeva seisma 2010. aasta suvel, kui olin Viimsi SPA restorani administraator - pikimad tööpäevad seal küündisid 16 tunnini ja kannad valutasid meeletult. Tüüpilisele Eesti mehele kohaselt pole aga siiamaani midagi ette võtnud ja nüüd jälle sellise töö juurde tagasi tulles annavad nad endast uuesti märku. Ilmselt läheb asi siiski paremaks, sest mida rohkem ma õpin, seda rohkem saab töö ajal ringi liikuda, valutama hakkavad nad aga just sellest tühjalt seismisest. Igal juhul lubasin endale täna, et Eestisse jõudes võtan nendega midagi ette. Õhtul kui koju kõndisime, siis avastasime, et meie tänavas käib jälle korralik andmine ja bass taob tuppa. Hostel asub tänavas, kus on mitmeid klubisi ja baare. Õnneks on väsmus nii suur, et väga palju see ei sega ja magasin mõne hetkega. Enne, kui magama jäime, elasime arvuti vahendusel kaasa Eesti parimale korvpallurile Kristjan Kangurile. Pärnu Koljat tegi jälle supermängu ning meeskond võitis. Kaugel kodust, kuid kired käivad kaasas kõikjal.

Täna hommikul oli esimest korda väga raske maast lahti saada ja jäime esimest korda ka tööle natukene hiljaks. Üle 6 tunni pole veel öösiti maganud, kui see vaba päev välja arvata. Selle lause kirjutamise hetkel näitab kohalik aeg 01:41 ja juba on kindel, et ka täna öösel ei maga kauem kui 6 tundi. Selle eest tasun oma unevõla aga homme, sest esmaspäev on härradel vaba päev. Tänane päev oli tööl palju parem, sai enam-vähem oma skillid restoranis töötamise ajast meelde tuletatud ja iga järgmine päev peaks tulema aina tegusam. Probleeme valmistab aga vene keel, mis kindlasti on selle vähese ajaga arenenud, kuid siiski paljudest asjadest aru ei saa. Kõige hullem on muidugi siis, kui mõne töökaaslasega niisama maailma asjadest vestelda. Muideks kõik töökaaslased on umbes minu vanused kutid ja väga abivalmid ja pullid tegelased, tunnistan et absoluutselt kõik eelarvamused on kummutatud. Samas tuleb tunnistada, et Venemaal elavaid venelasi ja Eesti venelasi samasse patta panna on sama suur viga, kui oma 5-aastasele õele Lumivalgukese asemel Kummi-Tarzanit unejutuks lugeda. Täna sai ka lõplikult selgeks, et kuigi tegemist pole restoraniga ja ei toimu näiteks lauast teenindamist, siis kvaliteet ja nõuded on väga kõrged ning personal on väga tark ja haritud, vähemalt selle kohapealt, mis puudutab teenindust ja söögi valmistamist.

Kohalik aeg on 01:51, klappidest kõlab vähemalt kolmandal tiirul olev Gareth Emery Podcast numbriga 210 (ülihea), ma olen surmväsinud ja ei jõua homme õhtut ja esmaspäeva ära oodata.
PS! Eile hommikul ärgates tundsin, et mu viimane tarkusehammas otsustas kasvama hakata. Olen endiselt arvamusel, et need võiksid ainult tarkadele kasvada, siis pääseksin sellest piinast. Mine tea, kas kokkusattumus, keskkonnavahetus või tõesti elan praegu oma elu laineharjal ja saan targaks - kui nii, siis see pole mulle veel kohale jõudnud. Võib-olla sellepärast, et minu saja üheksakümne kolme sentimeetrise keha ning ilmselt kõige odavama vee baasil värviga üle võõbatud voodivõre vahel on 5cm pesuehtsat ''Made in Russia'' porolooni!

2. & 3. päev - Moskva koorekiht ja suurlinna elu

Esimene tööpäev kujunes nii pikaks, et eile õhtul ei jõudnudki blogida, sest hostelisse jõudes olin läbi nagu Läti raha. Magada tuleb 5 cm paksusel poroloon madratsil ning nagu arvasin, kujunes esimene öö korralikuks košmaariks. Lõppkokkuvõttes magasin umbes 3 tundi ja esimesest tööpäevast tõotas juba esimestest hetketest peale tulla tõsine proovikivi. Bar-buffet Nikolai nimelisi kohvikuid on Moskvas neli tükki ning hommik algas ühes nendest. Ülemus Kirill pidas hariva loengu viina, tequila ja gini ajaloo kohta, enamus tekstist muidugi aru ei saanud, kuid asi seegi. Minu niigi unisele hommikule lisas hoogu aga see, et selles kohas vedeles kaks kassi ja kus juures need kassid liiguvad seal ringi ka siis, kui kliendid sees on. Juttude järgi pidid need kaks olema lausa selle "tsirkuse" tõmbenumbriteks. Ohtra tatistamise ning suitsuhaisu saatel proovisin Kirilli tekstist välja noppida kõik, mis vähegi tuttav. Jah just nimelt, suitsetamine on siin kõikide võimaluste maal endiselt igal pool lubatud. Üllatav oli muidugi see, et loengu ajal nii ülemus kui ka kõik 7-8 töötajat klienditsoonis vahetpidamata tossasid. Nii siis kassid ja söögilaua ääres suitsetamine, mulle sai sekunditega selgeks, et siin maal on kõik teisiti, kui oleme harjunud. Pärast loengut sõitsime Tonyga muhvika kongis oma põhitöökohta ning asusime tööle. Tulemas oli tähtis päev, sest õhtul toimus seal ülemuse venna sünnipäev, õhus oli tunda elektrit ja seda põhjusega - oodata oli Moskva koorekihti. Proovisime Tonyga mitte väga ette jääda ja lootsime, et äkki saadetakse meid üldse jalust ära, kuid see jäi meie väikeseks helesiniseks unistuseks. Sünnipäev oli muidugi väga lahe ja esinduslik nagu säherdustele inimestele kohane - suurepärased söögid, erinevad bändid, kellest lahedaim mängis väga muljetavaldava popurii erinevatest lugudest, liivajoonistaja ning otseloomulikult duo, mis koosnes kahest piltilusast mehest ja naisest, kes tavaliselt noorte poiste ja tüdrukute märgadesse unenägudesse eksivad. Kohe esimesel päeval sain korraliku kooli ja nägin, milline näeb välja rikaste pidu. Kuna vahepeal selgus, et Kirill oli meile järgmiseks päevaks puhkepäeva andnud, siis rabasime kuni lõpuni. Töö lõpetasime lõõgastava rummikokteiliga kell 2.30 ja hostelisse jõudsime umbes 3.30 - kuradi hea oli väsinud olla ja pärast jääkülma dušši kukkusin voodisse.

Selge oli see, et vabal päeval magame isuga ja seda ka tegime, voodist ajasin ennast ülesse vist poole kahe ajal, sest ärevus hakkas vaikselt märku andma. Olime eelmisel päeval enda jaoks kõik kenasti ära sättinud nagu kahele korda armastavale härrasmehele kohane. Moskva CSKA ja Belgradi Partizani vaheline Euroliiga mäng 14 500 inimest mahutaval Megasport Arenal oli tõsiasi ja seda lihtsalt tasus oodata. Enne mängu käisime linna peal, tutvusime ümberringi olevate hiiglaslike ja luksuslike hoonetega ja mina sõitsin esimest korda Moskvas metrooga. Suurlinna elu jõudis sellest hetkest lõplikult minuni. Siit soovitus, kui oled flegmaatik, siis palun ära siia ega ka ühessegi teise suurlinna trügi. Mõelda väga aega pole, kehtib vaid reegel "Go with the flow". Tony näitas mulle kirikut, kust sai alguse mõnitus mehe aadressil, kes lasi Tallinna tänavatele maalida bussiread ehk siis kirik, kus otsustas orgiat pidada Pussy Riot. Kõige võimsam oli muidugi Kreml ja Krasnõe Plošad. Nüüd ma siis saan aru, kuidas see Saksa poiss oma lennukiga sinna maandus, see on ju täielik lennuväli. Otse selle platsi kõrval asus kõige uhkem kaubanduskeskus, mida ma oma senise noore elu jooksul külastanud olen - lihtsalt võimas. Kell tiksus peale ja enne korvpalli elamust oli vaja veel süüa. Õiget kohta otsides läbisime Moskva moetänava ning möödusime Ritz-Carltoni hotellist, mille ees "vedelesid" seitse Audi A7 LI'd, üks Audi RS8 ja tagasihoidlik, kuid tutnoi Merzedes-Benz E200. Pööritasin silmi nagu oleksin sattunud Nukitsamehes Ita Everi poolt kehastatud karakteri meelevalda ja tegin seda veel vähemalt järgmise ristmikuni. Megasport Arena juurde jõudes sai selgeks, et tegemist ei ole mingi tavalise Saku Suurhalliga. Läbida tuli kõiksugused turvakontrollid ja metallidetektorid, aga sellega oleme juba harjunud ja olgem ausad ega muudmoodi siin riigis rallit ei sõida ka. Saal on uhke, hoopis teine tera ja see oli lihtsalt võimas. Kõik oli väga hästi organiseeritud ja sellepärast ei saanud arugi, et väga rahvast oli, kuid tegelikult ikka oli. Õhkkond oli hoopis teine ja väga mõnus oli jälgida CSKA ja Partizani fännide tegutsemist. Mulle hakkas aina rohkem tunduma, et siin on ikka absoluutselt kõik teisiti ja kui ma ütlen teisiti, siis ma mõtlen...teisiti. Tantsutüdrukud olid meie omadest üle absoluutselt kõikides parameetrites - saate aru küll mida ma täpsemalt selle all mõtlen. Poolajal sai oma võimaluse ka Moskva parim nooremate tüdrukute tantsugrupp - parim sellepärast, et siin riigis nõrgad/kehvad oma võimalust sellisel üritusel ei saa. Loo saatel, kus üks Hollywoodi kaunitar laulab, et naised juhivad maailma, esitasid nad sellise kava, mis teeb silmad ette ka meie TTÜ ''staar tantsutüdrukutele''. Tagasi hostelisse jõudes on igal juhul suur kergendus, sest see päev läbi seiklemine tõesti väsitab ja seda teeb see ka kohalikega, vähemalt metroos ringi vaadates ja isegi püstijalu tukkujaid nähes tundub see niiviisi. Homme siis jälle tööle ja loodetavasti saab ühe sammu võrra jälle edasi astutud. Allpool siis ka mõningad pildid tänasest seiklusest.

1. päev - õnnelikult Moskvas

"Sa oled nagu see noor saksa poiss, kes Teise Maailmasõja ajal keset päeva lennukiga punasele väljakule maandus." See on lause, mis ei lähe mul vist kunagi meelest ära. Lause autoriks on üks üsna värvikas õppejõud, kes kostitas mind selle fraasiga, kui ma lolli näoga aknast välja vaadates mõtetega kusagil paralleelreaalsuses rändasin. Nüüd aga kõigest järgemööda:
Lennukiga lendasin viimati umbes 10 aastat tagasi, mis tähendas seda, et täna istusin akna all nagu väike laps. Ülevalpool pilvepiiri säras päike ning pilvepadi oleks olnud justkui pind, millele oleks võinud astuda. Lendamist ma otseselt ei karda, kuid miskipärast arvasin, et see kõik on hullem, samas  nagu juba ütlesin ega millekski muuks väga aega polnud, kui selle vägeva vaatepildi imetlemiseks. Kaaslaseks otseloomulikult Gareth Emery Podcast numbriga 209. Sule silmad ja kujutle seda vaatepilti: pilvepadi, päike ja maailma parim trancemuusika! Moskvasse maandudes hakkas reaalsuses vaikselt kohale jõudma. Kui ma lennuki aknast murulapile ehitatud Tesla Towereid nägin oli hetkeks tunne, et kas tõesti olen sattunud oma kõige aegade lemmikuimasse strateegiamängu Red Alert? Kui see oleks nii, siis ma sooviksin ilmselt olla undercover agent. Passikontroll ja pagasi leidmine möödus enam vähem normaalselt, kuid rongi, mis kesklinna sõidab oli küll keeruline leida. 10 minutit ja 320 rubla hiljem olin aga õnnelikult rongi peal ja juba 30 minutit hiljem ka kesklinnas, kus Tony juba ootas. "Tere tulemast elukooli" oli ilmselt parim, mida ta öelda sai. Kõndisime jala umbes 15 minti meie töökohta ning vastuvõtt oli täpselt selline nagu ette kujutasin. Tulevaste töökaaslastega sai viisakalt tutvutud ning laua taha istudes tassiti ette kõike, mida oskad ette kujutada, alustades supist, pelmeenidest ja lõpetades tee ja õllega. Täna midagi suuremat ei toimunud ja Nikolai transamees viskas meid Tonyga hostelisse. Liiklus siin suurlinnas on aga täielik anomaalia, ma kuulsin juhte signaali andmas rohkem, kui ma päeva jooksul silmi pilgutan. Transamees oli muidugi selline frukt, kelle kõrval kahvatuks ka Jason Stathami kehastatud karakter filmis Riskikuller. Mis siin ikka, jalad tugevasti vastu põhja ning juba harjumuspäraseks saanud uuriv pilk aknast välja. Hostel asub kohas, millest aga unistadagi ei osanud. Kiviviske kaugusel asub maailma korruptsioonikeskus Kreml ning teisel pool kirik, kus tegi pulli Pussy Riot. Hetkel istume Tonyga hosteli "elutoas" vaatame telekast Spartaki ja Barcelona Meistrite Liiga jalkat ning muljetame. Barca värava puhul rõõmustada poleks tervisele kasulik, aga õnneks ei ole sellise lolluse jaoks ka põhjust. Ajavahe tõttu kahjuks normaalseid mänge ei näe, kuna homme kell 7 äratus ja hakkab vaikselt pihta. Tuba jagan lisaks Tonyle veel ühe kuti ja ühe tüdrukuga ning magan nari ülemisel korrusel. Kultuurishokki pole veel tekkinud ja ootan pikkisilmi uusi kogemusi...

Moskva-Moskva...

Kunagi algkoolis nimetati säärast asja päevikuks ja sõnad ''Tere minu päevik...'' ei lähe mul ilmselt kunagi meelest ära. Seda otseloomulikult sellepärast, et olin Merivälja Raamatukogu põhikunde ja minust ei pääsenud mööda üksi osa sarjast Berti Päevik. Päris päevikuks blogi muidugi pidada ei saa, kuid teatavaid paralleele võib nende kahe vahel siiski tõmmata. Kolm on kohtu seadus - see on ütlus, mida teame me kõik. Sama kehtib ka minu blogipidamise puhul - kaks korda olen ma selle tegevusega alustanud, kuid ühest postitusest kaugemale pole siiani jõudnud. Nüüd on aga käes hetk, kus selle asja tõsiselt kätte võtan. 20. november, kell 13.20 stardib lend liinil Tallinn - Moskva ning üheks reisijaks pardal olen ka mina. Tulemas on väga-väga põnev kuu aega, sest õppida sealt idapoolt on ilmselt nii mõndagi. Asun tööle/praktikale Moskva peatänava ääres asuvasse Bar-Buffet Nikolai nimelisse söögikohta ning elama 6 metroopeatust eemal olevasse hostelisse. Õnneks ootab mind seal ees juba 6 päeva kohaliku elu-oluga tutvunud Tony - kui nüüd päris aus olla, siis just staarblogija Tony eeskujul ma oma kogemused siin kokku võtangi. Hea lugemine inimestele, kellele see korda läheb ning mälestus mulle endale!

Asjad on pakitud ja kohver, kuhu mahuks sisse vähemalt kaks minu 5 aastast õde, pilgeni täis mahutatud. Kuna hakkame Tonyga elama hostelis, mis on täis kõike muud, millega oleme harjunud, siis pakkisin kaasa erinevaid tooteid Kalevilt, saab õhtuti kodaigatsust tekitada. Lennukiga lendasin viimati 10 aastat tagasi, erilisest pabinast ei saa rääkida, kuid väikene ärevus on küll sees ning see ärevus ilmselt kasvab. Õnnelik olen selle üle, et ilmselt õpin selle kuuga rohkem, kui olen õppinud kolme aastaga ühes teatud ülikoolis, kuhu mul pole miskipärast ammu asja olnud. Kui sa siiamaani oled lugenud, siis ilmselt lähevad sulle minu tegemised korda ja just sulle ma luban, et võtan sellest tripis kõik, mis vähegi võimalik.

Muideks, kes veel ei teadnud, siis ''mesi'' on vene keeles ''мед (mjod)'' - 15 tundi lennuni...